Tebiilmölafonidest ja vaimsest võimekusest.

Liituge selle-ja-selle operaatoriga, saate rohkem lamiseda! Jah, rohkem tühja juttu ja pinisevaid telefone on tõesti just see, mida meile kõige rohkem tarvis on.

Teema on küll lõpmata äraleierdatud, aga kuidagi ei saa sest üle ega ümber: ma ju püüan mõista, et inimestel on ilgelt palju äriasju ja tänapäevases infoühiskonnas on mobiilsus edukuse pant ja mida iganes targad telereklaamid veel väidavad, aga kuulge: mingi hea maitse piir ikka jookseb kah kuskilt. On mõned kohad, kus kännukate kasutamine peaks olema piiratud või suisa keelatud. Kuigi telefoni või vähemalt helina väljalülitamine paljudes kohtades on enamuse inimeste jaoks elementaarne, siis teatritesse ja kinodesse on juba igasuguste ahvide tarbeks keelumärgid välja pandud, nii kirjapildis kui ilusti joonistatuna, et iga viimanegi illiteraadist idikas ka aru saaks. Mõni kuradi oinas muidugi ei mõista ka puust ja punaselt tehtud silte, aga siin aitab rahvahulga tige sisin. Kui see kah ei mõika, mida kahjuks juhtub, peaks olema sanktsioneeritud ihunuhtlus: värdjale, kes teatris või kinos telefoni vastu võtab ja oh õudust, sellega rääkima hakkab, tohib pärast etenduse/seansi lõppu kollektiivselt tappa anda. Sama peaks kehtima ka ühistranspordis. Eksole, kui mingi neetud tibi kilkab üle bussi, kui palju ta küünelakk maksis ja kuidas issand-kui-nunza bemmimees talle koksi välja tegi või kui mingi vinniline nolk, kellel ilmselgelt ei ole õigust veel alkoholi tarbida, räägib kui täis ta eile oli ja milliseid vägitegusid ta kõigi ligiolevate beibedega sooritas (yeah, muidugi, õpi enne pihkugi lööma) või kui mingi pekinägu Tallinn-Tartu otsal hilisõhtusel ajal iga nelja minuti tagant kellelegi raporteerib, et ta on juba järgmisest teeristist möödas, kuigi lihtsam oleks pidevalt reaalajas oma asukoha edastamiseks endale GPS-seade anaaltunnelisse pista, peaks tohtima rakendada drakoonilisi meetmeid. Mida kauem kõnealused makaagid lasevad on überägedal helinal kõlada, seda rängem peaks karistus olema. Näiteks võiks esmase abinõuna kasutada gorillast abibussijuhti, kes vastava seadmega hindab heli valjust ja kestust ning kui peale kahte hoiatust jobudele kohale ei jõua, et nad teisi inimesi segavad, konfiskeerib telefoni ja sõidab lõuga. Kui see ei aita, võiks edasi mõelda. Näiteks teeb bussi ECU suhtdowni, kui signaalid liiga tugevaks lähevad, peale mida on süüdlastele õigus kohapeal kolki anda, ära võtta nende maine vara ja nad tee äärde jätta, kust politsei nad üles saab korjata ja avaliku korra rikkumise või huligaanitsemise paragrahvi alusel trahvi teha.

Kuna lolli jutu ja võika pirina kuulmine on üldse ausale inimesele piinav, siis tuleks leida mingid lahendused. Esiteks kehtestada vanusepiirang. Alla 18-aastastel isikutel ei ole nagunii midagi sedavõrd olulist öelda, et neil mobiili tarvis peaks olema. Okei, erandjuhtudel võib anda 16 eluaastast alates piiratud kasutusõiguse. Näiteks üks kõne päevas ema numbrilt ja keeluga helin sisse lülitada. Eniveis, kuna idioote on igas vanusegrupis, siis sõltumata east tuleks enne õiguste andmist lasta sooritada nii vaimse võimekuse (IQ for those, kes ei saa aru, millest jutt) kui sotsiaalse küpsuse test, hindamaks nende valmisolekut uudse tehnoloogiaga toime tulla ja seda adekvaatselt sotsiaalsetes situatsioonides kasutada. Või siis pigem just MITTE kasutada. Lisaks tuleb kirjutada avaldus ja põhjendus viies eksemplaris ja vähemalt kahes võõrkeeles pädevale komisjonile hindamiseks, millistel eesmärkidel kommunikatsioonivahendeid kasutama hakatakse. Andke andeks, aga enamusel inimestel pole tõesti enamuse ajast mitte midagi nii pakilist rääkida, et mölafon pidevalt pirisema peaks. Saatke kiri. Minge külla. Jõudke kohale ja rääkige siis. Öelge enne asjast huvitatule, millal te jõuate. Variante miljon. Kurat, saatke kasvõi sõnum, see on vaikne vähemalt (hint: klahvitooni saab välja lülitada). See 10-15-20 või isegi 150 minti kannatada ei ole ju nii raske. On statistiliselt võimatu, et 25 inimesel 30st sureb just nende minutite jooksul vanaisa, põleb maha maja või lähevad otsekohe persse kõik äriasjad.

Täiesti eriline klass on veel tšikid (hei, nimetus on täiesti kohane, kuna nende võimekus ülalpool pelviinset vöödet, suu välja arvatud, ei ületa mainitud noore kodulinnu oma), kes teatud, hm…teenete eest endale juhiload ja turboarbuusi või linnadziibi on sebinud ja kes sõna ’liikluseeskiri’ kuuldes arvavad, et tegemist on Liis Lassi uue reality-showga. Kuigi nad ülalkirjeldatud piirangute tõttu ei ole suutelised isegi ühe tegevusega hakkama saama, on neil ometi rooli taga vahetpidamata vaja moblaga sädistada. Just täna pidin ühe sellise pärast surma saama, kuna nad on lisaks muule ka värvipimedad või arvavad, et valgusfoorid on ööklubide poolt püstitatud päevane meelelahutus. Kui mõnd sellist näete, kas rooli taga olles, ratta seljas või jalgsi liikudes, katsuge kiiresti võimalikult kaugele pääseda, kui elu armas.

Noh, ja lisaks veel need kodanikud, kes arvavad, et koolitund on täpselt õige koht oma tühiste mõtete, õigemini nende puudumise, telefonitsi väljendamiseks. Nende jaoks peaks looma eraldi parandusliku töö koloonia. Saaks tasuta tööjõudu asfaldiaukude lappimiseks või haljasalade koerasitast puhastamiseks.

Keskmõte: rohkem mobiilsust ja odavamad kõned on kasulikud ainult mobiilioperaatoritele. Seitsmel juhul kaheksast ei ole inimestel midagi olulist öelda ja nad segavad oma kohatu mölinaga ainult kaaskodanikke