Pildikesi elust enesest 4

'Ae, Ilja!'
'Möh?'
'Ilja!!!''
'Ära kisa, ma kuulen küll'
Paneb Ilja vikati käest ja pomiseb midagi omaette.
'Mis sa ütlesid?'
'Midagi ma ei öelnud', toriseb Ilja, 'kuradi pedeahv.'
'Mida?'
'Kuule, vend-kangelane, oli midagi ka või niisama mölised?'
Sügab Popovitš tagumikku ja niheleb.
'Ega me eile ei maadelnud?'
Moromets kehitab õlgu.
'Ei mäleta nagu. Miks sa küsid?'
'Keegi tõprik on mu ribi ära muljunud!'. Tõstab Popovitš särgi, ribid täitsa sinise-rohelise-kollasekirjud.
Vaatab Ilja hämminguga, krastib kukalt, vaatab taevasse ja mõtleb, nii et ajude ragin on Gorõnõtši koopani kuulda.
'Mitte ei tea öelda...Mõdu-õlut on praegugi alles, viinakest ka, tubakakest jätkub homsenigi, pole su maja maha põletatud, ega su naist vägistatud. Mille muu pärast pärast me veel kaklema oleks pidanud?'
Laseb Aljoša vaadist märjukest juurde ja niheleb.
'Seda minagi mõtlen...aga sitta kah, lähme parem anname vend Vsevolodile molli'
'Miks just talle?...aga mis mul sellest. Kakleks küll! Käia jaksad sinnani?' on Ilja mures
'Hüva eesmärgi nimel jaksan...ja kui peksa ära on saanud, siis ravitsegu mind. Ennast mõistagi ka...'
Kallab Popovitš kapatäie kurku ja laseb uue.
'Iroonitsed?' irvitab Ilja
 'Ma isegi ei tea, mida see sõna tähendab. Läki!'
'Tõpral on  vist tõesti valus, et Kaštšeid peksta ei taha, või Jagaadki, vaid läheb üksiti kõige nõrgema kallale', mõtiskleb Muromets. 'Aga sitta kah. Hea kaklus on parem kui pask rahu.'
'Vikati võtan  kaasa?', uurib Ilja
'Kas sa loll oled, tahad ta ära tappa või?', on Popovitš rahulolematu. 'Kui midagi tassida tahad, võta küna viinaga käevangu ja minek!'

Öeldud, mõeldud, tehtud. Jalutavad velled kangelased vend Vsevolodi manu...

TBC