Ma ei mäleta, et me oleks kontinenti vahetanud. Parandage mind, kui ma eksin.

Tegelikult ei puutu järgnev OTSESELT minusse, ei ole enam ammu klient. Mingi konto vist kunagistest aegadest vedeleb seal...sestap ma ilmselt saingi kirja, mis täidab mind õudusega. Aga kui ots on lahti tehtud, mind ei üllataks, kui midagi sellist hakkavad saatma meile kõik pangad. Fuck off, ma kolin kuradi Tartumaa laenu-ja krediidiühistusse üle siis. Või palun oma palga sularahas välja maksta. Sest see on ikka kuradi õõvastav.
Sõnaga, sain sellise kirja Pangalt (minu kommentaarid sulgudes ja kursiivis):

'Lähtuvalt kehtivatest õigusaktidest '

(otsisin ja vaatasin väga tähelepanelikult nende linki...millistest täpsemalt? No pole seal seda kirjas)

'peab '

(Peab? PEAB? kuidas palun? Mulle ei meenu, et ma oleks mingile faking pangale andnud voli oma tegevustele veto panna) 

'pangal olema ülevaade oma klientidest ja nendega seotud isikutest'

(what the fuck? minu 5 ja 9 aastane laps PEAVAD olema teile teada. Või see, millal mu poiss sõpradega tänavalaterna segi viskas (mida ta pole teinud)? Mida? Pöörduge, raisk, maksuameti poole, seal on üsna hästi näha, kes on mu sugulased. Või äkki peaks teile veel armukese armukese lelle pojapoja isikukoodi andma. Äkki on ta mu sõber või midagi?)

'ning klientide kutse- '

(mis see teie asi on kellena ma töötan. Mul pole mingit kohustust teile seda öelda, kuni mul pole teie ees kohustusi, ja kui ka oleks: kuni teile laekuvad regulaarsed maksed, mis vahet seal on, kui ma töökohta vahetasin?)

'ja majandustegevusest.
Sellekohaseid küsimusi esitame kõigile oma klientidele, et oleks võimalik veenduda nende tegevuse seaduslikkuses. '

(jah, loomulikult, kõik, kes hoiavad teie arvetel ebaseaduslikku raha, hakkavad nüüd peale selle kirja saamist kohe nutma ja annavad teile kõik andmed. Ja vastavad täiesti ausalt! Äkki ma aastal 2002 kandsin isegi sinna ebaseaduslikult, st maksuametis mitte deklareeritud tulu, müüdud raamatust saadud kümneka. Ilmselt mitte. Välistada samas ei saa)

'Juhul, kui pank ei saa piisavalt nõutavat teavet, võib tekkida olukord, kus pangal ei ole lubatud kliendile enam soovitud pangateenuseid pakkuda. Küsimustiku täitmata jätmine võib kaasa tuua vajaduse piirata kliendile pangateenuste kasutamist või kliendisuhte lõpetamise panga poolt.'

(Mis käib täiesti konreetselt vastu andmekaitseseadusele. Või ehk kuna antud Pank ei ole vähemalt omanike poolest Eesti seaduste subjekt, võib sittuda kõigele? Lõpetada. Cool. Seda nad ilmselt saavutada ei taha, aga ma teen kõik selleks, et vähemalt mu oma tutvusringkonnas nii olema saaks.)



'Palume täita novembrikuu jooksul küsimustiku, mille leiate internetipanga menüüpunktist Kontaktid > Kontakt- ja isikuandmed pangas. Kogu Teie poolt esitatav info on konfidentsiaalne ja pank võib seda edastada ainult otseselt seadusest tulenevatel juhtudel.
Alates 30.11.2015 piirame pangateenuste kasutamist nii, et saate soovitud tehingu teha alles pärast küsimustiku täitmist.'

(Kas me elame faking Nõukogude Liidus ikka? Tee või muidu saadetakse siberisse? Tulge, raisk, maale. Palun siin viidata seadustele, mille põhjal võib meie isikuandmeid maha müüa. Mina isiklikult soovitan kõigil, kellel on selle pangaga tegemist, sealt kiiresti lahkuda. Ja üldse, äkki mu vanaemal pole seda kuradi internetti ja ideekaarti ja mida iganes. Ja üldse, ta on kirjaoskamatu? Ja mina volitatud isikuna keeldun seda solki täitmast. Lähtudes samuti siin kehtivatest seadustest. Vanaemal jäävad kommunaalid maksmata, kuna tema 1943 aastast sõbranna, kelle armuke oli relvakaupmees, ei andnud ennast teile näole ja ei deklareerinud oma ebaseaduslikke miljardeid? Ja ta vesi ja elekter keeratakse kinni, kuigi tal on teie arvel raha, aga ta on ühest käest halvatud ja tal on raske rääkida peale insulti ja ta ei suuda teie sitast ankeeti täita. Või ei tee seda, kuna minu meelest on selle nõudmine sisuliselt kriminaalne? Fuck off.)

Olge parem vait

Hei, sõbrad!
Onu Johni soovitusteliin on jälle avatud. Täna on mul teile üks hea soovitus: olge vait!

Kõigil on parem, ja see on lihtne. Tehes mitte midagi teete te midagi! Palju õnne, inimkond võitis sellest. Ja te ise ka. Et ei juhtuks nii, et avastate ennast alljärgnevast olukorrast:

'Olen totaalne värdjas VEEL ühe inimese silmis?
Tough shit
See pole enam isegi kurb, see on juba statistika
Palju õnne mulle, ma ületasin eelmise lausega isegi ennast sitakotluses!'

Ühesõnaga, olge vait.
Ma tean, mida ma räägin. Ja tsiteerin ülal iseennast, sest ma olen ju targem kui teie.

PS: 'Eesti aasta vanglaromaan' (Margus Pikhof  'Mahakantud inimeste saar') on kohutavalt halb. Ebaveenev. Süžeelt ligikaudu suvaline vanglateemaline märulifilm (sh kõik võimalikud klišeelikud tegelased), välja arvatud tühine fakt, et peakangelane (kangelased) saavad enne lõplikku võitu 3 korra asemel 6 korda molli. Ja ei, vanglaülema tütre keppimine Ei. Tee. Mitte seda veenvamaks ega huvitavamaks. Nagu ei tee seegi, et stoori on asetatud (mõnevõrra eksootilisse) Jugoslaaviasse. Spoilers? Paha lugu küll. Ärge siis eelmist lõiku lugege.

Allistair Mclean läheks selliste ennustatavate pöörete peale kadedusest roheliseks...sest isegi temasugune grafomaan ei viitsinud neid nii palju oma raamatutesse sisse kirjutada. Ei usu? Lollus pole oma teha. Kui keegi veel siinmail lugeda oskab, võtke kätte 'Where Eagles Dare' või 'Bear Island'. Neid raamatuid ei pea isegi lugema, piisab leheküljenumbrite vaatamisest ja kõik on otsejoones selge.
Öelgu Sass Henno tagakaanel ja Madis Kuuse järelsõnas mida tahes...vanglaelu kirjeldus pärineb pigem sopakatest kui kogemusest ja ei pane kohe üldse tundma, nagu oleks ise selle sees, või kuidas see kõlaski. Julgen arvata, et Kaugver ja Solženitsõn mitte ainult ei keeraks ennast selle jama peale hauas ringi, vaid rulliks ennast seni, kuni kohtuksid umbes Bialystokis. Kuhu head katoliiklased siis uue Vatikani ehitaks. Kui ma oleks katoliiklane, ma küll ehitaks. Ja deporteeriks paavsti sinna.

19 rubla maha visatud. 227 lehekülje jagu metsa kasutult maha võetud. Olgu parem vait, nagu romaani tegelastelt eeldatakse. Olgu vait.

Olge kõik vait.
Ma olen enamus aega ka.
Aga vahel ma võin seda nõuet rikkuda.
Sest ma olen targem kui teie.

Ma olen targem kui teie + pildikesi elust enesest.

Ha. Juba umbes 8 aastat tagasi oli mul midagi rääkida mobiiltelefonidest. Alles NÜÜD on mõni jopski aru saanud, et need on eluohtlikud nii nende kasutajatele kui ümbritsevatele inimestele. Või muudele elusolenditele.Vähemalt sellele kontingendile, kes on piisavalt lollid, et uskuda IKKA VEEL, nagu oleks multitasking võimalik. Lubage mul siinkohal spetsialistina kinnitada, et ei ole. How can you be so slow? Teavituskampaania on küll nõrgavõitu, aga vähemalt on keegi midagi hoomama hakanud.
Muidugi, mis mul sest, kuni ise surma pole saanud. Igatahes olen ma jõudnud sinnani, et minus ei tekita pisimatki kaastunnet, vaid ajab naerma, kui mõni, kes korrakski ei saa pilku ekraanilt tõsta, ninali tänavale kukub või bussi astudes koperdab ja oma valge mantli sitasel põrandal ära määrib. No ei saa naeru pidada. Sitakott? Jah, muidugi. Aga teid on hoiatatud. Juba ammu. Ja praegu ka. Seega: paras.
Ilmselt toimub mölafonide osas siiski ka teatud iseregulatsioon. Alles kevadel oli kombeks, et alguses tatikad ja hiljem ka täiskasvanud inimesed (seega ma ei saa võtta tagasi oma väidet, et nende kasutamiseks tuleks sooritada võimekusetest) kippusid oma sitasest telefonikõlarist kõikvõimalikes ja võimatutes avalikes kohatdes, aga eriti ühistranspordis, jubedat pininat kuulama. ILMA kõrvaklappideta. Fuck you. Isegi kui muusika polegi nii võigas (tuli ette), siis kvaliteet on piinav ja koos taustamüraga moodustab kõrvukriipiva õuduse. Mine, kurat, koju ja pane see asi korralikest kõlaritest mängima! Kõigil parem, kaasaarvatud iseendal. Noh, kui ma sügisepoole puhkuselt tulin, oli see trend lõppenud. Ilmselt anti neile idiootidele lihtsalt molli. Ma loodan. Kõige vähemalt. Ju siis sellest piisas. Igatahes pole ma kuulnud, et siinmail oleks loodud uusi parandusliku töö kolooniaid paadunumatele rikkujatele. Uskuge mind, ma teaks, kui oleks.
Igatahes, nagu eelnevast nähtub: ma olen targem kui teie. Nii et...piss off.

Aga olgu. Vaadake parem, kuidas vene vägilased oma päevi veedavad. Põhineb tõsielusündmustel. Ausalt. Vähemalt ei kasuta nad antud episoodis mobiiltelefoni. Seega on nemad ka targemad kui teie!

-----

Istuvad Ilja Muromets, Aljoša Popovitš ja Dobrõnja Nikititš saunas. Rüüpavad mõdu-õlut ja viinakest, nuhtlevad üksteist tammiste malakatega, viskavad aga leili ja tunnevad ennast hästi. Peale teist ämbrit viina kargab Ilja jäsku püsti:

‘Vennad-kangelased, mul tuli mõte!’

‘Möh?’ küsib Dobrõnja talle omase otsekohesusega.

‘Mõte? Sinul?’ iroonitseb Popovitš.

‘Kuulge, aga õpetame Gorõnõtši taimetoitlaseks!’

Ilja silmad põlevad.

Dobrõnja kratsib mõtlikult kukalt. ‘No hea küll, õpetame, õpetame, aga kärvab, raibe, maha, keda me siis peksma hakkame?’ sõnab ta kahtlevalt

‘Ja kust sa naisi kavatsed saada, kui sitakott ära kõngeb? Kelle käest sa neid neitseid päästma hakkad oma meelest?’ arvab Popovitš.

‘Kuulge, velled, sitta sest. Ma ei mõelnud, et eluajaks taimetoitlaseks, no prooviks lihtsalt. Kõngeb, kõngeb, kutsume Baba Jagaa ja käsime ellu äratada. Peksame kasvõi Kaštšeid seni kuni värdjas toibub.’

Ilja, endaga rahul, röhatab, rüüpab lonksu viinakest ja mõdu-õlut peale. 

Sügab Dobrõnja kukalt: ‘Tea, raisk, Kaštšeid sai alles eelmine nädal kolgitud, igavaks läheb nagu…’

Arvab Popovitš: ‘Kuidas kurat sa Jagaa paned teda ellu äratama kui ta ei taha? Lubad mutile peksa anda, naerab, lubad muti ära tappa, itsitab, lubad teise ära vägistada, ajab jalad laiali ja kisab ‘ammu pole saanud, pojake’’.

Vennad-kangelased hädas.

‘Aga küsime Imelinnult,’ arvab Ilja.

Mõeldud, tehtud.

Ripub Imelind küüniseidpidi tahmunud laepalgi küljes.

‘Kuule, Imelind, mis sa meie mõttest arvad,’ huilgab Ilja

Imelind kergitab vaevaliselt üht silmalaugu ja kähiseb: ‘Ära mölise värdjas, niigi on sitt olla.’

‘Tuleb vähem juua,’ arvab Dobrõnja elutargalt ja ammutab pesukünast järgmise ämbritäie viina.

‘Käi persse,’ ütleb imelind ja sulgeb piineldes silma.

Rüüpavad velled-kangelased veel ämbrikese viina ja arvavad, et on aeg veetše lõpetada.

Aljoša ja Ilja teevad silmad lahti väljast kostuva hirmsa kolina ja vandumise peale. Vaatavad velled-kangelased üksteisele otsa, haarvad kahevahele küna viinaga ja jooksevad heinamaale. Seal avaneb neile kummaline vaatepilt: kogu heinamaa on kenasti seotud heinapalle täis, viimases nurgas vedeleb külili Gorõnõtš, kellele Dobrõnja jalaga lahtiläinud heinapakki koos nööridega kurku peksab.

‘Oota, vennas!’ karjatab Ilja.

Dobrõnja ei lase ennast segada ja pöörab pilgu vendade-kangelaste poole alles siis, kui viimane rull on kenasti seotult lohe maost läbi käinud.

Vaatab Nikititš siis süütu pilguga enda ümber. ‘Mida? Tahtsite taimetoitlast. On.’

Dobrõnja tonksab lohet saapaninaga.

‘Tapsid ära?' uurib Ilja

‘Elab.’ Nikititš kehitab õlgu ja kergitab Goronõtši laugu, mis paljastab verd täisvalgunud silma.

‘Viina tõite?’

Lendab Imelind kraaksudes üle külili lebava lohe ja pasandab talle otse silma.

‘Paras, sitakott,’ kriiskab lind.

Dobrõnja jätab künast viina ammutamise ja saadab pooltühja ämbri Imelinnu poole lendu.

Kolisedes langevad mõlemad Gorõnõtši kõrvale. Võtab Nikititš ühe käega maast ämbri ja haarab teisega Imelinnul otsustavalt koivast kinni.

‘Pritsis. Noki ära,’ uriseb ta.

Vaatab Imelind Nikitišile otsa ja mõistab: kui vabatahtlikult ei tee, siis pannakse.

‘Pede,’ ümiseb ta vaikselt.

Dobrõnja vaatab vaheldumisi kähiseva lohe ja sitta nokkiva Imelinnu poole.

‘Tubli.’ ümahtab ta viimaks Imelinnule ja ammutab puhta pinnaga künast kergendusohkega uue ämbritäie viina.

‘Noh, kaimud-kangelased, tähistame edukat proovi?’