Thursday, February 15, 2007

Hõuli shit, poliitikud leidsid oma munad!?

Surmtüütu tants vaevatud tinasõduri ümber on saavutanud uue taseme. Kui nüüd jätta kõrvale mingisugused õiguslikud aspektid, sudimise mõistlikkus ja muu säärane, siis tuleb tunnustada künkapättide võimet munad oma paksu kõhu alt välja võtta ja mingi otsus teha. Sisuliselt saadeti ju Moskoovia kubermanguvalitsejad otsejoones nahhui ja anti sõnum, et oma puuslikega teeme mis tahame ja pole teie asi. Selline käitumine võikski saada heaks tavaks, eriti, mis puudutab prüsseli idioote. Okei, see selleks. Kui ma nüüd peaks midagi üldse arvama sellest jamast, siis on ilmselge, et keegi korjab mingit tõsist poliitilist profiiti selle tantsu ajastamisega just praegusesse momenti. Kes kurat see on, ma ei tea ja ei tahagi teada. Lihtsa inimesena aga olen ma siiras hämmingus: no kuulge, vabandust väljendust, aga te ei pistaks ju oma munni mesilastarru, isegi kui see on teie munn ja teie taru ja teil oleks selleks nagu iga õigus? Kui just mingeid miljoneid ei pakuta…Noh, ilmselt siis kellelegi pakutakse, kui seda taru on vaja järjepidevalt just praegusel ajamomendil kihamas hoida. Aga olgu. Tegelikult tahtsin ma hoopis avalikkuse ette tuua paljukannatanud sõjasangari Aljoša eluloo. Lean back and enjoy.


Svinets, Aleksei Nikolajevitš, tuntud ka kui Bronzov, A. N. (?.?.
1919-22.09.1944)

Päritolu.
Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse ja mitmete sõjaliste teenete eest saadud ordenitega pärjatud Aleksei Nikolajevitši sünnipära ja lapsepõlv on samavõrd segane kuivõrd on kirgas tema lühikeseks jäänud täiskasvanuiga. Tema isa on teadmata, aga ei ole võimatu, et vankri võiks ajada nii seltsimees Uljanovi, Dzugašvili kui ka Feliks Edmundovitši ukse ette, kes maailmarevolutsiooni korraldamise, kommunismiehitamise ja rahvavaenlaste hävitamise raske töö vahel ennast tihtipeale umbe tõmbasid ja vahvate tšekistide poolt kinninabitud tüdrukutega kremli laudadel (ja nende all) mõnevõrra vägivaldselt vallatlesid. Jah, karm aeg nõudis karme tegusid…

Varajane lapsepõlv.
Igatahes leidsid 1919 aasta kevadel Sverdlovski lähistel N-küla kehvikute komitee liikmed ja ausad töölised Aljona ja Nikolai Svinetsid oma tare ukse tagant röökiva pambu, kes osutus mahajäetud lapseks. Heasüdamlikud ja lihtsad vene inimesed otsustasid lapse enda kasvatada võtta, aimamata, et see neile suuri ebameeldivusi kaasa toob. Juba varasest lapseeast saadik ilmnesid Alekseiks nimetatud põngerjal antisotsiaalsed käitumisviisid. Esimesel eluaastal tegeles väike Aljosha suurema osa ajast röökimise, õgimise ja kasvamisega, ajades leivaisa oma aplusega ahastusse. Vaevalt aastaselt murdis ta sisse sahvrisse ja sõi ära kogu varutud peki ja leiva, sundides oma hooldajaid edaspidi toituma mullast ja puukoorest. Kaheaastaselt põletas ta maha Svinetside peldiku ja üritas sama teha ka talutarega, aga kuna ilm oli niiske, tikud kehvad ja pehkinud palgid ei tahtnud hästi tuld võtta, jäi kuri plaan ellu viimata. Kolmeselt õppis ta ära papa Kolja samakaaparaadi käsitsemise (kuigi samakaajamine oli viljaikalduses Venemaal rangelt keelatud, tegelesid sellega ometi kõik, kes vähegi said) ja asus seda agaralt lähikondsetes asulates turustama. Õhtuti võis tagakambrist kuulda jorinat ja loidu ropendamist…Kuigi Aljosha muu sõnavara ei ületanud tolles õrnas eas sööginõudmiseks ja samagonni müümiseks vajalikku viitteist käibefraasi, oli ta ometi juba hiilgavalt omandanud kõik vene, ukraina ja neenetsi keeles olemas olevad roppused. Viieaastaselt virutas poiss ära kogu Svinetside majapidamises leiduva raha ja väärtasjad ja läks neid külapeole maha jooma. See jäi ka eelviimaseks korraks, kui teda N-külas ja selle ümbruses nähti. Olles võitnud hammastega sangpommi rebimise võistluse ja tulnud ämbritäie viina tühjendamises ajaga 43 sekundit teiseks, üritas kuraasi täis ja purupurjus noor rammumees vägistada kuut naisterahvast vanuses 14 kuni 76 aastat ja lugupeetud valgehabemelist külataati ja kehvikute komitee esimeest Ivan Sidorovi, vanuses 87 aastat. Selle peale sai ausatel nõukogude inimestel mõõt täis ning hangude ja rehadega relvastatult kihutasid nad Aljosha häbiga minema.

Noorukiiga.
Siinkohal teave tulevase sõjasangari elust katkeb ning järgmised infokillud pärinevad aastast 1935 Harkovi miilitsa arhiividest. Teadaolevalt veetis ta mõnd aega erinevates moraalselt defektsete kasvatusasutustes, kust ta aga kiiresti varguste ja huligaanitsemise pärast taas miilitsa hoole alla anti. Igatahes oli noor Aleksei Nikolajevitš kiiresti omandamas teada-tuntud varga-retsidivisti kuulsust ja veetis enamuse ajast parandusmajas, kus ta paistis silma oma agressiivsuse ja määratu sugutungiga, mida vägilasekasvu ja karurammuga noormees kaasvangide peal ka ohtralt rahuldas.

Täiskasvanuiga. Metamorfoos.
1938. aasta detsembrikuus väljus korduvalt kriminaalkorras karistatud Aleksei Nikolajevitš Svinets, kaasvangide seas Bronzovina tuntud endine varas ja retsidivist Harkovi vanglast, kus ta oli istunud viimased kaks ja pool aastat kehavigastuse tekitamise ja röövimise eest, ausa inimesena. On üsna raske arvata, miks allakäinud ja pätistunud noormees meeleparanduse teele pöördus, kuid usutavasti aitas sellele kaasa teade kasuema surmast ja vanglas alanud kirjavahetus töölisfakulteetlase Anna Sergejevna Ivanovaga. Igatahes on teada, et 1939 aasta jaanuaris jõudis ametlikku nõukogude abiellu astunud noorpaar Moskvasse ning et mõlemad astusid Nõukogude Liidu Kommunistlikkusse Parteisse. 1939 aasta oktoobrikuus läks Lavrenti Beria enda tähelepanu alla sattunud ja kiiresti NKVD ohvitseriks tõusnud Aleksei koos abikaasaga Bronzovi varjumine all vabatahtlikult appi fašistlike röövvallutajate ikke all vaevleva Poola partisanidele, kus nende ülesandeks olid diversiooniaktid moonavooride vastu. Hitlerlaste reetliku kallaletungi käigus traagiliselt abikaasa kaotanud Aleksei Nikolajevitši kangelastegude üleslugemine läheks pikaks, aga näiteks on teada intsident, kus ta võttis ihuüksi vaid rusikatega relvastatult vangi või lõi maha 43-mehelise hitlerlaste salga, 3 rumeenia päritolu prostituuti, 5 poola turumutti, kes spekuleerimises süüdistatuna hiljem maha lasti, ühe lombaka hobuse ja ühe pimeda vanamehe, kes küll osutus maskeerunud nõukogude luureohvitseriks.

1941 aasta 22 juunil, kui hitlerlik Saksamaa alustas reeturlikku röövkallaletungi Nõukogude Liidu vastu, kisti sõjakeerisesse ka reamees Svinets, kes osales paljudes kangelaslikes lahingutes, pälvis raudristi, teeneteristi, virtuti militari ja persetäie muid riste (kokku ilmselt rohkem kui Breznevilgi neid oli), keeldus järjekindlalt edutamisest, oli täiskarsklane, ei suitsetanud ja elas peale naise traagilist hukkumist tsölibaadis. Nõukogude Liidu kangelase nimetuse pälvis ta oma lapsepõlvekodu, N-küla vabastamisel ülesnäidatud vapruse eest. Teada on, et oma vanemate mahapõletatud tare juures pühkis ta silmist pisara ja lausus: ’Ma luban, et te saate kord puhata vaba kommunistliku Nõukogudemaa mullas, kust punalippude lehvides on välja aetud viimnegi fašistinäru ja imperialistide sabarakk! Elagu võitlus, võit ja seltsimees Stalin!’

Oma viimase lahingu pidas noor kangelane end hurraahüüete saatel Nõukogude Liidu kaitsvasse rüppe pakkunud Eesti NSV pealinna Tallinna vabastamisel 1944 aasta 22. septembril. Ülekaalukatest fašistide vägedest sissepiiratud laskemoona ammendanud noormees lömastas jalahoopidega kaks vaenlase tanki ja miinipildujatoru relvana kasutades võttis endaga kangelassurma kaasa mitusada sakslast. Vaid SS eliitvägede ja poole soomusdiviisi abil suudeti vägimees lõpuks kurnava lahingu tagajärjel hävitada, mis aga jättis kaitseliini mujal auklikuks ning reamees Svinetsi kangelassurm avas nõukogude vägedele tee Tallinna südamesse. Hitlerlikud röövvallutajad pagesid kabuhirmus. Võidukaid nõukogude vabastusvägesid tervitati noore liiduvabariigi seltsimeeste poolt punalippude lehvides ja vaimustushüüetega.

Vaid vähesed teavad, keda sümboliseerib vabastajate auks püstitatud monument imelise Tallinna südalinnas, kuid tundmatu kangelasena jääb tema kaunis kuju alatiseks meie hinge…

------------------------------------------

Ja sellise mehe ausamba tahate te, natsid ja fašistid, minema viia, raisk?

Mul on ainult kahju, et ühelgi noorel kangelasel ei olnud Tallinnat ’vabastades’ võimalik neid kangelastegusid ka tegelikult sooritada. Nuuks.

No comments: