Kirill võidab

Lugesin just üle Kirill Jeskovi 'Viimase Sõrmusekandja'. Maailmakorraldus loksus paika. Otsustavalt ja lõplikult.

Iga täht Koraanis pidada sisaldama tuhat õnnistust. Iga sõna Piiblis on puhas tõde ja Jumala enda öeldud. Vägev. Jeskovi raamat...seal sisaldab iga täht vähemalt 2000 õnnistust ja iga sõna on parem kui puhas tõde. Kirill võidab.

Millega ma ei taha vähendada kummagi pühakirja väärtust. Iga enesest lugupidav inimene peaks nad läbi lugema, kui keegi veel üldse lugeda oskab. Parem kui mitu korda. Ega nad naljata maailmas nr 1 bestsellerid pole. Kuigi, noh, mõlema raamatu peategelased on mõnevõrra labiilse närvisüsteemiga ja pisut enesekesksed, kui pehmelt väljenduda. Ja laipu on lugematul hulgal. Aga mida sa ühelt hõimueetosest kokku pandud seiklusromaanist muud tahadki. Piibel on üsna jõhker (nõrganärvilistele ei soovitaks), Koraan veidi veniv, aga väärt lugemisvara siiski. Jeskov...on parem.

Allah & Jehoova vs Kirill: fight! ............. Kirill wins. Flawless victory!

Ah et miks ma Jeesust ei maini? Tahtmata kellegi usulisi tundeid solvata, ta oli lihtsalt nõrk. Suvaline hipi, tühine konkreetse riigikorra vastu mässaja, kelle seadusevastaseid tegusid läheks pikaks üles lugeda, sisuliselt Dmitri Klenski paar tuhat aastat varem. Mõttetu tüüp. Neid on olnud inimkonna algusest saadik ja on ka tänapäeval. Ma usun, et isegi Põhja-Koreas. Teda karistati antud ajastu ja režiimi poolt kehtestatud (meie mõistes küll mitte kõige humaansema) kriminaalkoodeksi järgi, ja kui minu käest küsida, siis õigustatult. Suvalise Volodja (eee...Jaani) me paneks ju vangi, eks, varguse, vara hävitamise, kuritegudele mahitamise jnejne paragrahvide alusel ja ei tunneks talle eriti kaasa. Aga Jeesusele miskipärast tunneme. Või kui ei tunne, siis sunnitakse tundma. See mind ärritabki. Fuck off.

Aga Kirill võidab. Ja see ongi oluline.