Jõmluse positiivne pool

Spoiler: alljärgnev on täis stereotüüpe ja üldistusi. Ma tean seda, need on seal taotluslikult.

Ühesõnaga.
Käisin reedehommikuse traditsiooni kohaselt lapsega jalutamas. Oma lemmikvõsas Hiinalinna taga. Magav laps pluss inimtühi kant annavad hea võimaluse oma, aga eriti teiste elu ümber hinnata. Täna jõudsin ma kahele olulisele järeldusele:
a) ma olen olnud ebaõiglane
b) haridus ja 'peaga töö' on overrated.

Miks? Lihtne.
Poolel teel mahajäetud daatšade ja maalapikeste vahele käib vilgas ehitustöö.
'Objektide' ümber seisab ports ägedaid künasid, mida igamees 'rullnokaautoks' nimetaks. Kõrvalepõikena, mõni on täitsa maistekalt tuunitud. 'Objektide' vahel kohtab siia-sinna sebimas ehedaid 'põmmpäid', kelle jutukatked, mis tahes-tahtmata kõrvu jõuavad, on enamasti teemal 'türa ta mu relakat tagasi ei toonud' ja 'putsi, täna saab pappi ja hakkame jooma, raisk'. Inetu, jah? 'Rullnoklik'? Muidugi. Aga so fucking what? Äkki on hoopis nii, et need tüübid, olenemata üldisest suhtumisest, loovad suuremat väärtust, kui kabinetis perset sügavad 'intelligendid'? Mulle väga meeldib, kui inimene suudab midagi kätega valmis teha, isegi kui ta ei suuda kirjutada rohkemat kui oma allkirja ja ei tunne numbreid peale nende, mida on vaja mõista, et eristada üht Nokia mobiiltelefoni mudelit teisest. Just sel lihtsal põhjusel, et need vennad on räige palava või rõveda lörtsiga objektil, saab mu laps paari aasta pärast lasteaeda (ehk) ja mul endal on katus pea kohal. Kas see üksi pole tunnustust väärt? Minu meelest on. Ah et 'nad on lollid ja nõmedad' ja 'ei saakski muuga hakkama'? Ütleb KES? See, kes on x aastat kuskil 'kõrgkoolis' ärijuhtimist tudeerinud, käib igal hommikul kell kaheksa mõttetutel koosolekutel ja arvab, et on seetõttu klass ülem neist, kes reaalselt midagi püsti panevad? Olgugi, et viimased kimavad vana bemmiga, panevad vahetpidamata tirakat, ei ole kunagi Õigekeelsussõnastikust kuulnud ja sebivad naisi, kelle parem osa peast on koondunud väljapoole koljuluud (mitte, et selles iseenesest midagi halba oleks), on nende üldrahvalik naeruvääristamine ebaõiglane, seda enam, et paljud plõksijad kuuluvad tegelikult ise oma kapatsiteedilt samasse kategooriasse.

Lihtne inimene on siiras ja käitub printsiibil 'nagu sina mulle, nii mina sulle'.
Kui ma nüüd hästi meenutan, siis mingi osa oma tudengipõlvest sai elatud üürikas, kus perepoeg oli 'jõmm' selle kõige ehedamas tähenduses. Käis välismaal ehitamas. Kodus sõitis tuunitud vanema tüübi 3-seeria BMW-ga. Kuulas räiget vaibakloppimist (jajah, öösiti, otse minu seina taga). Pani klemmidega tinti kui vähegi sai ja rääkis peamiselt nikust, papist, tümmist ja bemmist. Aga ometi ei tule mulle meelde kedagi, kes oleks olnud vaatamata oma paljudele nn. 'puudustele' inimesena minu vastu heasüdamlikum ja ausam. Kuna ka mina ei üritanud teha nägu, nagu ma oleks kuidagi parem inimene või seisaks kõrgemal. Selle vastutasuks lahendati kõik vähegi ajusid nõudvad probleemid minu juures. Keerati litakas vaiksemaks (noh, mõneks ajaks vähemalt), kui ma viisakalt mainisin, et mul on järgmine päev eksam. Kutsuti pidevalt peoga ühinema ja aktsepteeriti ka viisakaid äraütlemisi, isegi umbjoobes olles. Ei astutud suvaliselt minu tuppa sisse, kuna see 'oli ju nende maja', nagu eelmisel üürnikul olla läinud. Keegi ei suskinud selja taga ja ei väänanud salaja peeru vahele, vaid kõik sai lahendatud näost näkku. Aga katsu, raisk, igast 'intelligentide' seltskonnas kõigist intriigidest eemale jääda. Sittagi.

Mõeldes nüüd enda ja muude 'haritute' peale, siis äkki see, mida me suudame maailmale anda, pole kaugeltki nii kõva värk, et meil oleks õigust vähemvõimekaid ja lihtsamate soovide ja vajadustega inimesi halvustada. Olgu nad pealegi ühekülgsed, tülikad ja isegi potentsiaalselt ohtlikud, näiteks juhul, kui külasimmanil mõnele varba peale astuda või mitte neid kiita nende seksuaalsete vägitegude eest. Isegi, kui nad neid sooritanud pole. Sest tihtipeale teevad nemad ära selle, mida meie ei taha ja ei viitsi, sest me 'oleme paremaks määratud'. Võimalik et olemegi.
Küsimus on ainult selles, kas kontoriroti töö, olenemata isegi spetsialiteedist, on 'parem' ja 'kõrgem' kui mõni teine töö. Ma kaldusin varem arvama, et jah. Nüüd ma pole selles enam kindel. Aga mugavam on ta kindlasti:)

Ühesõnaga, ma mõtlesin vahepeal olla positiivne. Aga kui mul on valida, siis ehedate põmmpeadega vahetpidamata ühes seltskonnas ei viibiks. Kogu minu lugupidamise juures nende panusele, see on kurnav.
Ja ärge öelge mulle, et 'igal inimesel on ikka oma spetsialiteet vastavalt oma võimetele ja bläbläblä'. Ma tean seda isegi, see pole point. Lihtsalt: me halvustame teatud inimgruppe liialt, end of story.

Järgmisena ma kirjutan ilmselt, kuidas 'rullnokad' imevad. Ebajärjepidev? Ja mis siis.

Rein Veidemanni kannatuste rada

Tänases Postimehes nutab Rein Veidemann: "Postimehe lepingulise kolumnistina saan minagi veebi­kommen­taa­riumis enamasti iga kirjutise tagasisidena kotitäie retoorilist vägivalda." Üühhüüüü-hüüü, nuuks, nuuks. Kas ulatan taskuräti?
Esmalt tuleks meelde tuletada, et Rein Veidemann pole kaugeltki mitte esimene (ega tõenäoliselt mitte ka viimane) 'arvamusliider', kes avastab, et iga tema avalik sõnavõtt võib kaasa tuua arvamusi ja/või reaktsioone, mis ei pruugi olla autorile meelepärased. Noh, üks analoogne juhtumikirjeldus on näiteks siin. Väita, et iga negatiivne reaktsioon on automaatselt 'verbaalne inkvisitsioon' on sama hea, kui väita, et Edgar Savisaar on igal juhul hea, sest tal on nii armsad prillid. Nüüd edasi, Rein poetab pisara ja räägib midagi 'avalikust ruumist' ja 'seal kehtivatest ühtsetest reeglitest'. Kaubamaja esine on ka avalik ruum, aga kui mõni purjus puberteet kedagi erinevatesse kehaõõnsustesse saadab, kerjus raha küsib või mormoon jumalast rääkima kutsub, kas siis kõik tormavad kohtusse või kolleegidele kaebama, et kiusatakse? Muidugi mitte. Variante reageerimiseks on umbes kolm: diskussioon, füüsiline vägivald ja ignoreerimine. Ah et kus on analoogia? Väga lihtne. Reinul on täpselt needsamad valikud. Olen nõus, et kommentaariumites esineb totralt palju roppu lahmimist, ja mis siis. See on täpselt seesama, mis eelnimetatud purjus puberteet. Vähese [intellektuaalse] kapatsiteediga inimestega diskuteerida ei saa ja pole mõtetki, füüsiline vägivald on karistatav, seega jääb ignoreerimise variant. Kui mannetu sõim nii hirmsasti häirib, soovitan kannatlikkuse treenimiseks töötada mõnda aega psühhiaatriakliinikus, erikoolis või noh, kasvõi põhikooli lõpuklasside õpetajana mõnes mitte-nii-hea-kuulsusega koolis. Teine, tõsi, väiksem osa kommentaaridest on aga täiesti argumenteeritud või vähemalt suhtumiselt neutraalsed vastulaused autori arvamusavaldustele. Mis selles siis halba on? Reinul on võimalus, kasvõi anonüümselt, kui selles on probleem, asuda sealsamas kommentaariumis diskussiooni korras oma seisukohti kaitsma. Milles probleem? Ajas? Vinguva kolumni kirjutamine ei nõua siis ajaressurssi või?
Nagu me ei löö tavaliselt kerjust jalaga, ei ole mõtet ka kommentaatoreid lüüa. Reinu verbaalsed jalahoobid on sisuliselt sama anonüümsed kui kommenteerijad: ta suunab oma hala mingisugusele 'keskmisele kommenteerijale', ilma viitamata kommentaaride sisule ega kasutatavatele aliastele. Heaks tavaks on mingit väidet esitades siiski ka allikatele viidata, mida Rein akadeemilises maailmas kodus olijana peaks hästi teadma. Ma saaks üldistamisest aru, kui tegemist oleks mingit tüüpi uuringu refereeringuga, mitte isikliku solvumise väljaelamisega Eesti suurimas päevalehes. Antud kontekstis on aga taoline üldistamine mõistetamatu: Reinu häirivad ikkagi väga konkreetsed nähtused, ma saan aru, et a) sõim ja b) sõimajate näiline anonüümsus.
Ütleb Rein: 'Kusagil maa peal võid sa ju oma seisukohta ilmutada ja loota, et selle ümber areneb vastastikku austav ja teisitimõtlemist salliv dialoog'. Kujund on muidugi kaunis, aga nagu ülalpoolgi mainitud, keegi ei keela asuda diskuteerima inimestega, kelle kommentaarid on seda väärt, ignoreerides neid, kelle omad ei ole. Mis seal keerulist on? Ennasthaletseva kolumni väljanõristamine on kergem ja pealegi makstakse selle eest raha, mida kommenteerijatega diskuteerimine mitte sisse ei too? Näib nii. Sest suurem jagu mõistlikest kommenteerijatest oleks kindlasti nõus taganema oma anonüümsusest ja andma oma meiliaadressi, kui Rein tõesti sooviks nendega diskussiooni alustada. Mina küll oleks.
Siis kardab Rein oma hea nime pärast, mida suvaline kommentaator justkui määriks. Kulla inimene, julged avaldada oma arvamust, julge selle eest ka seista ja tagajärgi taluda. Pealegi ei ole suurem osa inimesi nii rumalad, et nad tõepoolest kujundavad oma arvamuse inimesest ja tema avaldustest pubekate ropu sõimu põhjal. Lugejate vaimsusest nii halvasti arvata on alandav ja kui üldse miski, siis just SEE kahjustab Sinu mainet ja head nime. Mitte ropp sõim.
Eks ropud ja/või küündimatud kommentaarid ole mõnele inimesele viis oma frustratsiooni ja vihkamise väljaelamiseks, ja eks Issand, kui selline peaks kuskil olemas olema, isegi näe, et riigikogu, Rein Veidemann ja kõrged hinnad annavad rahvale enam kui piisava põhjenduse olla frustreerunud. Olgu siis inimestel enda väljaelamiseks seegi kanal, kui nad paremat ei leia, sest ehk jääb selle tõttu tänaval mõni kolp lõhki löömata. Inimelu on väärtuslikum kui Reinu tusatuju möödumine, period.

Ja kui tuju on paha, minge paraadile. Ikkagi Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.

Elu läheb aina kaunimaks

Pole enam ammu midagi öelnud. Vahepeal muidugi oli ka suvi ja normaalne inimene istub sel ajal mätta peal ja trimpab õlut, mitte ei vedele umbses ruumis arvuti taga. Jah, ma tean, et läpakad on olemas, mul on ka, mis siis. Aga esiteks ma vihkan läpakaid nende ilgelt ebamugava klaveri pärast (päris viitsingi sinna hakata eraldi klaviatuuri külge panema) ja teiseks, miks ma peaksin nagu õige popp ja noortepärane kodanik (mida ma ei ole) igal pool seda kasutut paari-kolme kilost kamakat kaasas vedama. Mul on kotiruumi otstarbekamaltki võimalik kasutada. Jah, loomulikult, näiteks sinna õlut pannes, mis te siis arvasite? Ja muidugi, ma pole lihtsalt viitsinud midagi kirjutada.
Mitte, et ei oleks millest. Uudiseid, eriti halbu uudiseid, on ju sitaks. Mida, kolm sõravolinikku kisavad silmad punnis, kuidas me siin vähemusi ahistame. Teema missugune.
Onu eehvraim käib ulgumas, et kõik eestlased on miljonite kaupa juute mättasse löönud. Okei, tema humoreskid holokausti teemal on juba habemega ja keegi ei viitsigi enam neile eriti reageerida. Sedakorda läks ta õnneks Moskvasse ulguma; kui taat oleks jälle kord siin kahel käel vastu võetud ja tema haige inin lõpuni kuulatud, oleks küll piinlik olnud. Ammu oleks aeg vend rahvus(te)vahelise vaenu õhutamise eest Eestis ebasoovitavaks isikuks kuulutada.
Kapo kotib rahvaliitlasi. Lõpuks ometi! Kui villu ja ester pokri pannakse, oleks kõpuks võimalik siirast üldrahvalikku rõõmu tunda. Saaks öelda, et algatus on tehtud, 2 down, 2000 to go. Sest vähemalt niipalju on igast võõra vara ebaseadusliku omandamise paragrahvi rikkujaid eesti poliitikamaastikul kindlasti. Küll jõuab järg ka teiste parteide ja nende pättide kätte. Tegelikult peaks kohe ühe vangla juurde ehitama, või kaks. Finants ei ole probleem: kui villult, estrilt ja teistelt töllidelt nende ebaseaduslikult kooritud mant (ma mõtlen seda osa, mida nad ei ole jõudnud läbi lüüa ehk maasse peitu kaevata) ära võtta, võib hea mitu vanglat ehitada, sinna mitmekümneks aastaks personali palgata ja Tallinn-Tartu maantee kah ühe jutiga valmis teha. Kasu missugune. Aga mis kasu ja kellele on villust praegu? Mitte vähimatki ega mitte kellelegi, kui ajakirjandus välja arvata, ja nemad ei loe. Õppigu ausal teel uudisteks materjali koguma. Talutav arv kordi, mis villut meedias veel näidata võib, on null. Üle selle on kuritegelik, sest enamus inimesi jäävad juba ainuüksi tema nägemisest haigeks, aga kui ta veel suu lahti teeb ja vinguma hakkab, on see tervisele sama kahjulik kui ludwigi angiin. Ah et kui ei näidata, siis me ei teakski, mis ta tegi? Jama. Tuleb ainult öelda, et 'Varga-Villu pandi lõpuks pokri'. End of story. Kõik teavad ammu, mida ta tegi ja kui rõve ta lõust välja näeb, aitab küll. Natuke rohkem või vähem lolli iba tema suust ei informeeri enam kedagi. 'Kusagil struktuurides on kallutatud jõud' on juba klassikaks saanud, tema kole nägu kõik ära väsitanud, pole rohkem tarvis. Väike uudisnupuke ja punkt.
Nashi brigadir asus dieeti pidama. See on hea. See on tervisele väga kasulik. Palju kasulikum kui Tõnismäel külmetada, arvestades hetke klimaatilisi tingimusi. Järgmiseks võiks veel joomise ja suitsetamise maha jätta (mis on muidugi palju raskem) ja siis ühe jutiga juba ka lolli möla maha jätta (mis on veel hoopis raskem) ja asuda lõpuks endale ausa tööga leiba teenima. Soovin edu.
Tibi pani seitsesada kilo vasakule. Phäh. See on ilmne küündimatus, arvestades tema poliitkarjääri pikkust. Lisaks jäi ta vahele, mis on veel ilmsem küündimatus, ja sunnitakse seda veel tagasi ka maksma. Piinlik. Kes näiteks etsilt või villult midagi tagasi on nõunud? Ei maksa ikka liiga väikestes mastaapides ette võtta, tuleb kohe seitsme-kahekskohaliste summade kallale minna. Kui ise hakkama ei saa, tuleb kogenumate tegijate käest abi küsida. Polegi ju vaja kaugelt otsida: Siim on kindlasti heal meelel nõus mentoriks hakkama.
Ansip oli kommunist. So fucking what? Vähemalt viiskend prossa praegustest bossidest oli ja teine viiskend prossa niuksus parteipoe ukse taga, kuna neile sooje kohti ei jätkunud lihtsalt. Nüüd on tähtsust täis, et 'meie ei olnud funktsionärid'. Piss off, sitad mehed olite, oleks võimalust olnud, küll oleksite olnud kah. Ansipi andestamatu tegu seisnes selles, et ta ei suutnud lolle elajaloomi ja usbekke ja tadžikke taltsutada, vaid lasi neil ilmsüüta tudengite kallal vägivallatseda. Selle eest tuleks küll mõni kuu ühiskondlikku kasulikku tööd mõista. Vara pole mõtet konfiskeerima hakata, kui teda villudega koos vangi ei pane, koorib rahva seljast uue asemele, kus selle kahju ots.
Aga üldiselt, mis ma vingun, kõik ju tõuseb, areneb ja suureneb. Hinnad näiteks. Kui kolmveerand rahvast nälja ja külma kätte sureb (peavarju võtavad ju pangad endale) , olemegi paugust juroopa viie rikkama riigi hulgas. Ja ongi jälle ilus elada. Vähemalt neil, kes hinge on jäänud.