HAPKOMAH on kurb, Kender kasutu

Inspireerituna natuke tööalasest (jah, selline võimalus on olemas, uskumatu küll, eks), lugesin ma üle HAPKOMAH'i. Raamatu siis, eeldades, et keegi teab, mis raamat on (for the slow: enamasti neljakandiline asi, nii mõnesaja grammine, paberist, sisaldab sitaks palju tähti; kaanepilt on tihti ainus oluline asi selle juures, sest tähti tunnevad vähesed; vahet pole, hankige endale see konkreetne). Olgu sellega kuidas on. Igatahes, lugesin. Üle. Ja mind hakkas väga häirima, rohkem kui varasematel lugemistel, seal täpselt üks asi: Kaur Kenderi lõppsõna. Mitte tema üsna küündimatud metafoorid (kuule, sa suudad paremini, ma olen su teisigi raamatuid lugenud, mitte et need ilmtingimata mu lemmikud oleks), keskpärane sõnakasutus (vt eelmised sulud) või statistiliste andmete väärkasutamine: see kõik on okei, sest (eeldatavasti oli see eesmärk) aitab edastada sõnumit. Pole sa esimene ega viimane. See ongi konkreetsel juhul prioriteet. Aga kurb on ju see sõnum mõne lolli väitega kohe ära hävitada. Ja need lollid väited jäävad kõlama. Palju paremini kui arvata võiks.

Alkohäng on narkohängi erivorm?
Ei, ei ole.  Statistiliselt ja kultuuriliselt on asjad täpselt vastupidi. Narkohäng on hoopistükkis alkohängi erivorm! Me elame üle, kui lauale pannakse viin ja sealiha (see, raisk, on ju hea; paljud inimesed ei saa seda endale kordagi aastas lubada, sajast rääkimata). Me elame üle, kui onu tädipoja õde pommispäi kardina taga kepib. eks see ole nende omavaheline asi, mis see meid puudutab? Me elame üle Tony Aare (sest pole sisulist vahet muusikalises kvaliteedis tema ja klubides kuuldava sita osas) ja Viamiini ja Anne Veski. Me elame üle, kui eelkirjeldatud kardina taga keppijad kaelakuti peldikus oksendavad, ja selle, kui järgmine joobes sell peab öökima vaibale, selle eelneva pärast, sest peldiku uks oli lukus. Aga me ei ela üle seda, kui sell, kes justkui võitleb narko (vähemalt mingi osa narko) vastu, sisuliselt ütleb meile, et selle tarbimine on okei, sest alkohäng on paha ja narkohäng norm. Neljateistkümnel real raamatus 'Kuidas minust sa HAPKOMAH' leheküljel 197 tapsid sa oma sõnumi.

Millega ma ei taha öelda, et ma vaidlen vastu põhimõttelistele ideedele, nagu see, et see peaks olema meditsiiniline probleem. Sest see ongi. Sama kehtib, muide, ka alkoholi kohta. Mõlema puhul on sarnane stigma. Narkomaania me lihtsalt (veel) hoiame tavainimesest ja maksumaksjast kaugemal. Ma näen 100 meetrit eemal inimesi, kes tegelevad alkoprobleemiga. Ma näen korrus kõrgemal inimesi, kes tegelevad narkoprobleemiga. Ma hindan neid. Nad teevad väga palju tööd, mis tundub peaga vastu seina jooksmisena. Ja ometi nad teevad seda. Hingega.

Aga kas me oleme siin ja praegu, kultuuriliselt ja/või sotsiaalselt selle vastu võtma? Võmalik, kerge viivitusega. Aga kindlasti me ei võta seda vastu, kui keegi väidab sirge näoga, et narkohäng ongi normaalne. Ja peotäis puberteete, kes tegelikult eriti arugi ei saa, mida nad teevad, loevad armavusliidri sõnumit, kuulsid seda (misiganes see suguluaste on) keppimist kardina taga, otsustasid, et see on piisavalt nõme...ja annavad aga tuld. Narkohängile, mis justkui oleks norm. Ma julgen kahenda selle sõnumi preventiivsuses sel viisil. Olgu kõik muu nii hoiatav või mõistlik kui ta on.

Ütle, et jumalat pole olemas või muidu ei anna ma sulle enam tilkagi viina! Hõkk.

Otto Katz oli kiuslik ja paha inimene. Jumalakartlik katehheet vastas talle täiesti adekvaatselt: 'Mina usun jumala sisse. Ma armastan jumalat...ja Neitsi Maarjat...pole mulle vaja sinu viina...ma võin lasta endale ise viina tuua!'
Täpselt nii, sest keda me siis veel armastame? Ema, venda, naist, lapsi, armukest, perekonda? Häh. Ilma jumalata, või jumalateta, või selle osata maailma folkloorist/kultuuripärandist poleks elu sittagi väärt. Ei usu? Oma asi. Vägilassaaga viies peatükk keskendubki jumalikule sekkumisele. Saage valgustatud, värdjad!

VIIS (vahepala jumalatega)

Istub ILMAtaat pilve peal. Pilv näeb välja täpselt nagu see räbal, mida viiskümmend neegrit Zambia ja Zimbabwe sümboolse piiritähisena vaheldumisi (olenevalt sellest, kelle valduses see parasjagu on) jões soolaga küürivad, kui nad parasjagu seda üksteise käest ära kiskudes ligimese kintsu ei hammusta. ILMAtaati ei kottinud ei Zimbabwe ega Zambia ja neegrid talle ka väga ei meeldinud. ’Käigu vittu’, arvanud ILMAtaat asjakohaselt, kui keegi jälle kellelgi matšeetega mõne jäseme eemaldas. Selle peale ei viitsinud ta isegi vihmasabinat teele saata, välgust rääkimata. Ühed Rodeesia pigid kõik, ega nad loetud pole, kehitanud ta selle peale tavaliselt õlgu.

’Sina, väike värdjas’, käratab ILMAtaat hõredate hammastega könnile, kes roosa lapikesega määrdunudhalli pilveserva valgeks üritab hõõruda. ’Hüppa alla!’

’Mina vä’? Isand…’

’Pisike pede, ära lipitse!’ röögatab ILMAtaat. ’Hüppa, konn!’

Alamõõdulise sitakoti lampjalgu, mis pilve serva taha korraks kinni jäävad, jälgides ja tuult suunates, et maandumine (piisavalt valus, mõistagi, sest ILMAtaat eriti ei varjanudki kellegi eest oma düssotsiaalset isiksust ja väiklast kättemaksuhimu, endine parteinupuke nagu ta oli, kes tollal kiikus halja oksa ja lihtsa aparatšiku vahel: banaane, viinereid ja Rumeenia kahhelplaate altleti ta ju sai, aga Saksa DV-sse tuusikut ei antud) toimuks võimalikult sitas kohas: Gorõnõtšist, Kaštšeist ja vendade kangelaste hütist võrdsel kaugusel, muigab ILMAtaat kurjalt. Juurde liites kodutu ja tigeda ringihulkuva Jagaa…

’Sittagi sulle 72 huraani, värdjas. Tripper sulle tilli otsa! Näete, mis saab selle eest, et minust siis, kui oleks pidanud, polkovnikut ei tehtud!’ õelutseb ta endamisi.

’Saagu ma surma või mitte, aga andke tee peal trippergi, vana mees juba, süütuna on piinlik maiste naiste, seda enam taevaste juurde minna. Aga tilkuva otsaga pole seda va  kahtlust. Ometi…kõik on Issanda kätes,’ mõtiskleb Loll-Ivan, tuul kõrvus vihisemas maa poole kukkudes.

’Käi persse oma issandaga,’ mõtiskleb Jehoova, toibudes poja munade ukse vahele löömise ja nende värviliseks muutumise peo järelmõjudest. Niigi labiilse närvisüsteemiga taat suudab vaevu imaginaarsed roosad jänkud oma silme eest raputada ja oigab. ’Vittu, kas Allahil mõni kuradi õlu võiks olla kuskil? Või peab see türa ikka ennast mingiks pühameheks? Naabrimees ju ikkagi…’ Närviliselt näperdab Jehoova Jeeriku Pasunat, millega võiks kõik jumalad, surnud ja elajaloomad kohale kutsuda ja sama hooga mõne vähemsümpaatse linna kesktänavasse esisildu lõhkuvad löökaugud tekitada. Aga seda segadust, arvab Jehoova, ei viitsi ta küll tripijärgselt ja pohmakas taluda, ja Allah, vana pede, on nagunii ennast kuradi samasuguseks lillaks riietunud ja üles mukkinud nagu keskmine moelooja kuskil Kesk-Euroopa homoparadiisis, nii et leida teda sama välimusega omasooiharate massist on võimatu. Valutava peaga kindlasti. Kui ta ei taha. Värdjas kiusupunn, endal on neitseid jalaga segada ja türaga torkida, aga ikka mängib pederasti. Ja üldse, Euroopa…

Mõtiskleb Jehoova kassiahastuses: ’oli mul vaja seal Lähis-Idas mürgeldada, kui see sitane soo enne kõrbeks põletamata jäi, et sinna pageda ei saaks, kurat teab milliseid ebardeid seal metsades sigines ja pärast põgenikega sugu tegi…no vaata kasvõi seda imbetsilli, kes maa poole lendab, kust persest sellised tulevad?’

Oma harvadel aldehüüdidega varjutatud sisevaatlushetkedel tekib Jehooval tõsiseid kahtlusi oma kõikvõimsuse osas. Mõistagi ta saaks peavalu likvideerida ja õlut tekitada, aga see ei tunduks kuidagi…aus. Lõppeks loonud ta ju inimesed oma näo järgi, need aga kaanivad nagu hobused (kes on ka, mõistagi, tema kätetöö), näevad ränka vaeva pohmakat põdedes ja ikka uut alkoholi pruulides/destilleerides, nagu poleks midagi juhtunudki. Röhatab maailma populaarseim jumal kurvalt. Teatud mõttes ta imetleb oma loodut…isegi seda värdjat, kes maa poole kukub ja tripperit nõuab. Eks olnud mingite täitanud habemike poolt täiskritseldatud papüüruserullidel sihikindlus ka voorusena mainitud vist, arvab ta mäletavat. Ja ehk olnud see algselt lausa tema enda mõte…

’Tühja sinuga, saad enne maha prantsatamist süüfilise,’ võtab ta hetkeks heldinuna vastu otsuse. ’See on ikkagi püha haigus…’

Paneb Jehoova kurgiviilud silmadele ja oigab.

’Aga sitta kah, mis see lõppeks minu asi on, keda ILMAtaat oma loomaaias hoiab ja keda sealt alla viskab. Õlut tahaks, raisk….’

’Käi persse oma issandaga’, mõtiskleb Allah kulme healõhnalise ambraga võides. Vaatab siis huraanide poole. ’Ärge kartke, kullakesed, see ebard jääb ellu.’ Kõlistavad huraanid oma kehakatteid, ehk kuldvõrusid käte ümber ja hingavad kergendunult. On ju Allah oma kõikvõimsuses ja halastuses varemgi igasuguseid värdjaid paradiisi lubanud, aga sellist küll mitte…

’Ja muide,’ ütleb Allah malbelt, justkui möödaminnes, ’kui ma peaksin veel tabama mõne teist KHARIZIITIDEGA tiiba ripsutamas, lendab see idioot otsejoones teie juurde.’ Naeratus kaob Allahi näolt. ’Tähtajatult, te libud!’ müristab ta. ’Ja enne kui te küsite, miks ma ka khariziidid üldse paradiisi lubasin…siis pole see teie asi, hoorapurikad!’ Pöörab Allah selja ja keskendub taas oma kulmudele. Huraanide tardunud, tavapäraselt nii tõmmud näod annaks oma kahvatuses ka põhjamaade lumele silmad ette…

’Käi persse oma issandaga’, haigutab Brahma, peeretab, teeb laisa käeviipe kollastes rüüdes munkade poole, keda mingil põhjusel just täna ilgelt palju sinna pobisema on kogunenud ja ukerdab templiuksest sisse. Lävel korraks tagasi vaadates käratab ta nende poole: ’austage, raisk, kui tahate, aga olge vait. Muidu ma teile veel teen Nirvaanat!’

Basseini ääres patjadel lamaskleb Šiva, hammustab taevast puuvilja, rüüpab somat ja irvitab omaette. ’Nägid, mida see majorijupats jälle tegi?’ uurib ta Brahmalt.

’Mis see minu asi on,’ haigutab see vastu, ’polkovnikuks nagunii ei saa.’ Hiilgava Saali taganurgast kostab Ratri pahelist itsitamist. ’See väike könn tahab tripperit saada, noh see, kes meid hüüdis.’

’Mis see minu asi on,’ arvab Brahma üheülbaliselt, lisamata eelmisele avaldusele midagi uut.

’Sa vaata et sa Rudrale ise seda ei anna,’ õelutseb Šiva ja heidab tähendusrikkalt pilgu kaetud kuldsete ilustustega baldahhiinvoodi poole, kust kostab kellegi norinat.

Kehitab Brahma õlgu. ’Mul on pohhui, kuni ta mulle siia basseini ei tilgu…’

Kahvatub Ratri solvumusest ja pomiseb paar mannetut needust. ’Läbi hammustasid, raisk,’ mõtleb ta endamisi.

’Käi persse oma issandaga,’ kaikuvad tuhandete suuremate ja väiksemate jumalate hääled.

’Sitta kah,’ röhatab Odin ja ulatab mõdusarve Lokile. ’Kuule, ole hea mees, tee talle see tripper siis. Mis see ära pole.’

’Ei viitsi’, ühmab Loki ja keskendub kesvamärjukesele.

’Kui sa Raganröki plaanimisel sama laisk oleks, reo,’ toriseb Odin. ’Pask temaga. Teen ise’.

Mõeldud, tehtud.

’Vahepeal räägi, millised on viimased arengud Vinlandis ja kuhu vittu te mu kuradi kaarna pannud olete…ja ära, palun, solva mu intelligentsi ega tee nägu, nagu sa ei teaks midagi...’

Sügab Loki kaarnasulega nina.

’Silmakirjalik värdjas,’ ohkab Odin. ’Lähed püüad suurema asemele?’

’Lähen püüan PALJU suurema asemele,’ muigab Loki. ’Luban!’

’Katsu, sa, tõbras, ainult mulle seda Gorõnõtši rapet siia vedada…ei, ära vaidle, ma nägin küll, et see sul mõttes oli!’

Rüüpab Odin sarvest ja uriseb riiakalt: ’näh, sai ligi, nüüd lakkus pea tühjakski…lased uue?’

’Lasen uue’

’Ilma trikkideta?’ uurib Odin kulmu kortsutades.

’Ilma.’

’Valetad, raisk, nagunii. Aga olgu. Too parem see vaat kohe siia lauale lähemale ja lase Thoril sinna auk sisse lüüa. Siis vaatame edasi.’

Mõtiskleb Odin: ’vaidle siin sinuga nagu kuradi Poliitbüroos.’

’Ega me enam Poliitbüroos pole,’ mõtiskleb Loki vastu.

Vuhiseb Loll-Ivan maa poole ja naeratab õnnelikult: miskit hakanuks justkui ta pükstes kihelema…teadmata, kes on tema heategijad ja mõistmata, et ta on NII loll, et isegi jumalad ei hammusta läbi, keda ta täpselt hüüdnud on. Teened, jälle, nõutakse kunagi kuhjaga sisse…

Vangutab Amon-Ra pead. ’Süüfilis. Kas sell peab ennast humoristiks või arvab et on ikka veel 15. sajand? Antibiootikumid, resistentsus…isegi see šarlatanist taimetark ravib süüfilise kümne minutiga välja, ja tripperi samal käekäändel.’

’Jehoova üldist vaimset võimekust arvestades, mida sa täpselt ootasid?’ kehitab Thot õlgu. ’Mäletad seda komitelli, mille ta oma valitud rahvaga korraldas? Tüüp peab seda ju senini teadoleva universumi parimaks naljaks. Korraldab siiani samal teemal väikesemastaabilisi sigadusi ja naerab nende üle, justkui oleks uue huumorižanri leiutanud. 1967 meenub? Ta ei saa ju üldse aru, et see on ikka nii 1200BC’

’Mis vahet seal on,’ arvab Osiris. ’Pole inimkond targemaks muutunud, pole ka see jobu, kes nende loomise justkui oma isiklikuks teeneks on määratlenud. Iga lolli väärarusaamad jäägu ikka nende endi südametunnistusele.’ Peab Osiris pausi.

’Südametunnistusest rääkides…näib, et on vähemalt saavutatud mingi konsensus ja ma ei peagi seda sitast hinge puutuma,’ ohkab ta kergendatult, võtab kindad käest ja paneb kaalud kõrvale. ’Muu mind väga ei huvita. Kaalude puhastamise ja poleerimise arve oleks ma otse ILMAtaadile saatnud, ja see poleks olnud väike. Omaette huvitav, kui lollide argumentidega ta SEEKORD likviidsuskriisist vinguma oleks hakanud…’ Vaatab Osiris jälestusega Loll-Ivani, kes maapinnale üsna lähedale on jõudnud.

’Tühine ja kiuslik sitakott see ILMAtaat, pole ime, et ta nii kaua ilma on olnud,’ pomiseb ta endamisi, jälgides, kuidas mehehakatis täpselt heinakuhja kõrvale nõgesepuhmasse prantsatab. ’Aga mis see minu asi on, kuidas iga jumalajupats oma subjekte kohtleb.’

End vaevaliselt püsti ajanud, kergitab Loll-Ivan täiskustud pükse, mudib muljuda saanud puusa ja hõõrub kõrvetada saanud nägu. ’Jumalad olgu tänatud,’ ohkab ta.

’Pole tänu väärt, väike värdjas,’ ohkavad jumalad vastu. Tüütu vahepala on selleks korraks lõppenud ja maailmas on tähtsamatki sitta, millele tähelepanu pöörata.

 

Kellal on savi, kas teda keeratakse või mitte.

Ja kõigil teistel peaks ka olema. Täiesti mõttetu tants selle ümber. Terve neetud europarlament ja siis iga õnnetu riigi seadusandjad raiskavad ilge hulga aega, vaimset ja materiaalset ressurssi absoluutselt tühiste asjade üle kemplemisele. Olgu, kuidagi peate te oma eksistentsi õigustama, aga selleks leidub ka teisi sama tühiseid asju, mille üle kaagutada, aga mis vähemalt ei TUNDU nii lollid. Ja siis tuleb kokku kutsuda veel igast ekspertkomisjonid ja muu selline, et 'pikaajalisi mõjusid vaimsele ja füüsilisele tervisele ja majanduslikele faktoritele uurida'. Kuulge, ainus asi, mis siinjuures inimeste produktiivsust ja vaimset/füüsilist tervist kahjustab, on idiootne mula kellakeeramise ümber. Ja need uuringute rahad võiks suunata tuumafüüsikasse või meditsiini või üks-kuradi-kõik kuhu mujale,  millest mingitki reaalset kasu on. Keerate või mitte, seal pole mitte mingit vahet. Ja see muutustega kohanemise jutt. Kuulge, adapteerumine toimub mõlemat pidi. Kui me oleme aastaid harjunud kella keerama, siis me OLEMEGI SELLEGA KOHANENUD, ehk see on normseisund. Kui me nüüd selle ümber teeme, peame me hoopis SELLE muudatusega kohanema. Vaadates sündmuste kompleksi tervikuna, mitte isoleeritult neid kahte laupäeva ööd vastu pühapäeva. See kõik on muidugi teoreetiline, sest kellakeeramise mõju on marginaalne. Täpselt sama marginaalne kui selle tegemata jätmine. Pool ajast on nagunii liiga pime. Ülejäänud osa ajast on piisavalt valge. Ma ei viitsi vaadata päikese tõusmise ja loojumise aegu, aga see minimaalnegi mõju, mis sellel meie pimeduse/valguse harjumuspärasele tsüklile olla võiks, sumbub nagunii ära tühise ajavahemiku jooksul. 2x aastas tund vähem või rohkem uneaega on ebaoluline. Tõestage, et ei ole. Samuti keeldun ma uskumast nagu oleks selle trikitamise algpõhjusel, ehk siis sellel, et me saaks peooni paari nädala jooksul tund aega varem põllule saata (NOVEMBRIS, for that matter, ja siis ta tuleb sealt põllult ka tund aega varem ära ju, ehk summa on ikka null! Kokkuleppelise mõõtevahendiga manipuleerimine ei muuda planeedi Maa pöörlemis- ega tiirlemisperioodi) oleks praegu või üldse kunagi olnud mingi sisuline majanduslik mõju. Selle üle kraaklemisel jälle on. Kusjuures igasuguse kahtluseta negatiivne. Kasvõi (kulukamaid aspekte arvestamata) näiteks paberi maksumus, millel kogu see jama fikseeritakse. Ja paberi tootmine, teate, pole sellele neetud loodusele hea, või nii räägitakse. Nõnda ma sellest tselluloositehase jutust vähemalt aru sain.

Nii et kui te hirmsasti keerata tahate, siis keerake kellelegi taha. On palju meeldivam, (re)produktiivsem, tõestatult kasulik vaimsele/füüsilisele tervisele ja seda saab teha ilusti privaatselt, nõnda, et umbes miljon parlamentääri ei pea raiskama aega ja ressurssi selle üle diskuteerimisele (nad teevad seda juba nagunii, aga see kuulub täpselt sinna 'loll, aga mitte NII loll temaatika' valdkonda, nii et las teevad). Samamoodi kui te soovite MITTE keerata, siis on ka see teie isiklik vaba valik. Kellal on ükskõik. Minul ka.

EDIT: pean kahetsusega tunnistama, et kellakeeramisel siiski ON mõju. Majanduslik (ma arvan): TeliaTV saatekava oli pool ööd segaduses. Vaimsele tervisele: tervelt 10 minutit oli täna bussis raamatu lugemiseks liiga hämar. Raisk, see ärritas mind! Nii et kõigil, kes seda uurida tahavad, on õigus! (Yeah, right)

Maailm muutub aina paranoilisemaks, ja selles oled süüdi SINA (jah, sina, vaata peeglisse, värdjas!)

Neeger.
Juut.
Vegan.
Antivaxxer.
Pagulane.
Hipster.
jne.

Kuulge, mis teil viga on?

Ma vihkan neegreid, sest nad ei suuda oma majas korda majja lüüa. See, et te oma kleptokraadist erukoloneli maha lööte, on hea ja armas, teie kultuuriline otsus. Aga mis see meie asi on?

Ma vihkan juute. Sest teatavasti on nad kannatanud ja seda tuleb kogu maailmale kogu aeg nina alla hõõruda. See kõik on hea ja armas, aga mis see meie asi on? Hitleril on salajane baas kuu tagapoolel/antarktikas/arktikas/teises dimensioonis ja ta vihkab teid ikka veel. Tough shit. Mina ka.

Ma vihkan veganeid. Sest porgand ja kaalikas on jäledad. Veel jäledam on oma idiootsete tõekspidamiste alusel lolli jutu ajamine, mida justkui kõik peaks omaks võtma, sest noh, teil on ju õigus. Aga mis see meie asi on?

Ma vihkan kõiki, kes arvavad et vaktsineerimine on halb. Kusjuures, siiralt. Sest ma ei tea midagi vastutustundetumat. Kui teid ei koti inimkonna heaolu, mõelge oma halvatud lapsele, kes sureb köhides, olles kaetud kõigi löövetega, mis maailmas olemas on. Kõlab kaunis? Minu meelest ka. Käige persse.

Ma vihkan pagulasi (vaata punkt 1). Ma tean küll, mida teha saaks, peale punktis üks toodu: kogu neile antud ajamomendil meie subkontinendil assigneeritud ressursid tuleks suunata teise kohta: rannakaitsepatareid kogu Euroopa lõunaranniku ulatuses. Kaitseliin uudse ja imepärase nimega 'the Southern Wall'. Aga mis see meie asi on? 220 tölli, see kvoot, on naljategu. See ei tee meid rassistideks ega muudeks -istideks, isegi kui me väga püüame selleks saada. Mina küll püüan. Seni edutult.

Ja siis ma vihkan hipstereid, lihtsalt niisama. Kedagi ju peab irratsionaalselt jäelestama, miks mitte neid. Võin jälestada ka kedagi teist, aga ma ei viitsi mõelda, keda täpselt. Seega, hipsterid. Kuigi ma isegi ei tea, mida see mõiste täpselt hõlmab. Aga mis vahet seal on? Peaasi, et vihata saan.

Ja siis ma vihkan jobusid, värdjaid, pederaste, sitakotte, poliitikuid, ajakirjanikke, sarimõrtsukaid, advokaate, kohtunikke, riigiametnikke, hamburgereid, kapsast, veiseid, jäneseid, hunte, vaalu, loomakaitsjaid, taimeõiguslasi, karusnahku, narkomaane, joodikuid, perseveste, naisi, mehi, lapsi, psühholooge, arste, teadlasi, lollpäid, geeniusi, tudengeid, professoreid ja muudki, mille loetlemine läheks pikaks.

Head inimesed, lugege parem Neal Stephensoni 'Snow Crash'i'.
Ta kirjeldas sellist maailma paar aastakümmet tagasi...ja sinnapoole me teel olemegi.

 Ei usu? Õppige uuesti lugema. Ja muidugi, võtke iga mu sõna sajaprotsendilise tõena. Kes ütleb, et just mina ei ole uus prohvet? Nagu varem öeldud, ma olen targem kui teie.