HAPKOMAH on kurb, Kender kasutu

Inspireerituna natuke tööalasest (jah, selline võimalus on olemas, uskumatu küll, eks), lugesin ma üle HAPKOMAH'i. Raamatu siis, eeldades, et keegi teab, mis raamat on (for the slow: enamasti neljakandiline asi, nii mõnesaja grammine, paberist, sisaldab sitaks palju tähti; kaanepilt on tihti ainus oluline asi selle juures, sest tähti tunnevad vähesed; vahet pole, hankige endale see konkreetne). Olgu sellega kuidas on. Igatahes, lugesin. Üle. Ja mind hakkas väga häirima, rohkem kui varasematel lugemistel, seal täpselt üks asi: Kaur Kenderi lõppsõna. Mitte tema üsna küündimatud metafoorid (kuule, sa suudad paremini, ma olen su teisigi raamatuid lugenud, mitte et need ilmtingimata mu lemmikud oleks), keskpärane sõnakasutus (vt eelmised sulud) või statistiliste andmete väärkasutamine: see kõik on okei, sest (eeldatavasti oli see eesmärk) aitab edastada sõnumit. Pole sa esimene ega viimane. See ongi konkreetsel juhul prioriteet. Aga kurb on ju see sõnum mõne lolli väitega kohe ära hävitada. Ja need lollid väited jäävad kõlama. Palju paremini kui arvata võiks.

Alkohäng on narkohängi erivorm?
Ei, ei ole.  Statistiliselt ja kultuuriliselt on asjad täpselt vastupidi. Narkohäng on hoopistükkis alkohängi erivorm! Me elame üle, kui lauale pannakse viin ja sealiha (see, raisk, on ju hea; paljud inimesed ei saa seda endale kordagi aastas lubada, sajast rääkimata). Me elame üle, kui onu tädipoja õde pommispäi kardina taga kepib. eks see ole nende omavaheline asi, mis see meid puudutab? Me elame üle Tony Aare (sest pole sisulist vahet muusikalises kvaliteedis tema ja klubides kuuldava sita osas) ja Viamiini ja Anne Veski. Me elame üle, kui eelkirjeldatud kardina taga keppijad kaelakuti peldikus oksendavad, ja selle, kui järgmine joobes sell peab öökima vaibale, selle eelneva pärast, sest peldiku uks oli lukus. Aga me ei ela üle seda, kui sell, kes justkui võitleb narko (vähemalt mingi osa narko) vastu, sisuliselt ütleb meile, et selle tarbimine on okei, sest alkohäng on paha ja narkohäng norm. Neljateistkümnel real raamatus 'Kuidas minust sa HAPKOMAH' leheküljel 197 tapsid sa oma sõnumi.

Millega ma ei taha öelda, et ma vaidlen vastu põhimõttelistele ideedele, nagu see, et see peaks olema meditsiiniline probleem. Sest see ongi. Sama kehtib, muide, ka alkoholi kohta. Mõlema puhul on sarnane stigma. Narkomaania me lihtsalt (veel) hoiame tavainimesest ja maksumaksjast kaugemal. Ma näen 100 meetrit eemal inimesi, kes tegelevad alkoprobleemiga. Ma näen korrus kõrgemal inimesi, kes tegelevad narkoprobleemiga. Ma hindan neid. Nad teevad väga palju tööd, mis tundub peaga vastu seina jooksmisena. Ja ometi nad teevad seda. Hingega.

Aga kas me oleme siin ja praegu, kultuuriliselt ja/või sotsiaalselt selle vastu võtma? Võmalik, kerge viivitusega. Aga kindlasti me ei võta seda vastu, kui keegi väidab sirge näoga, et narkohäng ongi normaalne. Ja peotäis puberteete, kes tegelikult eriti arugi ei saa, mida nad teevad, loevad armavusliidri sõnumit, kuulsid seda (misiganes see suguluaste on) keppimist kardina taga, otsustasid, et see on piisavalt nõme...ja annavad aga tuld. Narkohängile, mis justkui oleks norm. Ma julgen kahenda selle sõnumi preventiivsuses sel viisil. Olgu kõik muu nii hoiatav või mõistlik kui ta on.