Pildikesi elust vol 2

Isuvad Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš nukralt palkidest tahutud laua taga.
- 'Kas me mõdu-õlle jõime kõik ära?' uurib Ilja
-'Jah'
-'Aga viinakese?'
-'Selle ka.'
- 'Veinikese?'
- 'Seda on, aga see on vastik'

Jäävad velled-kangelased mõttesse. Õues ladistab vihma ja elu tundub kole. Rüüpavad hapukat veinikest ja nukrutsevad.

- 'Kas Gorõnõtš on ahelates?' uurib Ilja, et pisut elukest halli õhtusse tuua
- 'Koos ju nägime, sitakott', toriseb Aljoša. 'Dobrõnja on raipe nii ära ehmatanud, et köhatad korra, juba situb ennast täis. Süütute neitsite päästmisest pole sittagi kuulda enam, sest ajast kui..'
- 'Dobrõnja pani. Mina ei mäleta midagi.'
- 'Küsi Imelinnult!'
- 'Nalja teed, veli kangelane? Viimane kord, kui imelind siin oli...ah, mäletad isegi'
- 'Ei mäleta.
- 'Kus Imelind üldse on?'
- ' Mis vahet seal on?'

Ohkab Ilja, poetab pisara Aljoša.
Otsustavad: teevad veinist samakat.

Hirmsa raksuga lendab uks koos piitadega maha ja sisse kargab Dobrõnja
'Velled, kangelased, kuulsin, et hakkate samakat ajama. Ma lähen toon puid!'
Aljoša ja Ilja saavad vaid suud maigutada.
Kipitab Dobrõnja Nikititš katkisest uksest välja.

Panevad velled-kangelased torud hakkama ja jäävad Dobrõnjat ootama. Mees lubas, mees teeb.
Ähkides ja puhkides ukerdab Dobrõnja terve palkmajaga kohale ja lajatab selle maha.

-'Näe, tõin ära, raisk'
Aljoša ja Ilja sõnatud. Dobrõnja kisub majakeselt jalad alt, tükeldab sekundiga putka halgudeks, paneb pliidi torude all küdema ja kanajalad grillima.
'Näe, pealevõtukas', röhatab Nikititš. 'Andke seniks seda haput pläga'.
Ammutab Nikititš parasjagu ämbritäit, kui äkki lendab luua seljas ukseavast sisse Baba Jagaa.

'Pojakesed, mis te majaga tegite! Andke tagasi!'

Sosistab Ilja teisele kõrva 'Kas see segane tõi Jagaa maja meile kütteks?' Popovitš vait. Ei julge noogutadagi.

Rüüpab Dobrõnja ämbrist lonksu veinikest ja valab vaadi ümber torudesse.
'Mis tahad, vanamutt?'
'Anna maja tagasi, muidu nean ära!'
Vaatab Dobrõnja haluhunnikut ja kehitab õlgu.
'Nõiun konnaks, sisalikuks, maoks...'
Paneb Dobrõnja kämbla Jagaa hõredate hallide juustega kaetud kolbale.
'Ära mölise, vanamutt!'
Keerab Nikititš koivad tulel ringi
'Tahad, saad varsti ampsu, või lähed, raisk, ise ka läbi torude. Valik, vanaeit, on ainuüksi sinu'
Vaatab Dobrõnja Ilja ja Aljoša poole, kes klaasistunud pilguga klaasidesse vahivad ja röhatab. Jagaa vaikib.
'Küsimuisi pole? Nii ma arvasingi', on Dobrõnja rahulolev ja lõhub veel mõned halud Jagaa mööblist samakaaparaadi alla. Miski pritsib ta käele.
'Oh, raisk, vanamutt, miks sa ei öelnud, et sa siin raha hoiad?'
Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš vaikivad. Sitem on alles tulemas, on velled-kangelased veendunud. Keegi ei kepi Baba Jagaaga...

Järgmisena sarjas: Dobrõnja satub haiglasse. Aljoša Popovitš ja Ilja Muromets istuvad Goronõtsi hammaste vahel vihmavarjus ja veenduvad, et ILMAtaat on sitakott. Kuna ta on olnud kaua ILMA. Gorõnõtš annab lubadusi. ILMAtaat ei usu Gorõnõtšit ega kangelasi.