Pildikesi elust enesest vol 3.

Istuvad velled-kangelased ja ootavad kannatamatult, kuni torudest tuleb see õige samakas. Tammine kapp tila all täitub piinava aeglusega. Dobrõnja närib Jagaa majast kistud jalga ja ropendab omaette. Aina vaiksema häälega. Lõpuks ainult kähiseb. Vaatavad Ilja ja Aljoša teineteisele otsa.
-'Neediski ära, raisk'. mõtleb Ilja
-'Needis jah, kuradi vanamoor...' mõtleb Popovitš vastu.

Velled-kangelased hädas. Dobrõnja tuleb ravile saata, Kriibib teine küünega seinapalgile roppe sõnu nii et saepuru lendab, midagi ei kosta, ilmselgelt on tal miskit tõsiselt häda. Vaatavad velled-kangelased ringi ja mõtisklevad: kust kaless võtta, et Nikititš taimetarga juurde saata? Gorõnõtši on tõprik ise nii ära hirmutanud, et see ei lenda kuskile, Baba Jagaa maja on juba halgudeks ja jaladki nahka pandud...Kaštšei peidab ennast kuskil laanes ja ei julge köhatatagi, kardab, et tema jalgadest tehakse ka praad ja silmad pannakse purki ilmarahvale kaemiseks....

Äkitsi tuleb Iljale meelde vanarahvatarkus: vennad vägilased ei otsi Loll-Ivani lendavat laeva ega Imekauni Vassilissa võlurätikut, nad lähevad omal käel kohale! Ja kui enam silmalaugudel roomata ei jaksa, püüavad metsast, raisk, karu ja rakendavad tõpra looreha ette! See tarkusetera meeles mõlkumas ammutavad sõbrad kapatäie samakat ja hiivavad Dobrõbja kukile. Vend Vsevolod ei elagi ju nii kaugel...

Kraabib taimetark Vsevolod-ravitseja Kaštšei hambast ja Loll-Ivani sõrmeluust tehtud konksuga Nikititši mandleid välja. Rabeleb Dobrõnja lavatsil ja uriseb: 'Grrmrrgrghuhh'. Vend Vsevolod nõutu. Itsitab Jagaa.
-Mida, vanamutt,' uurib vend Vsevolod
- 'Ihihiii.'
- 'Mida?'
- 'Tahad tõlgin?' on Baba Jagaa endaga rahul.
Vaatab Dobrõnja metsiku pilguga enda ümber. 
Vend Vsevolod viskab tapri, millega Jagaad ähvardas ja malaka, millega Dobrõnja suud lahti hoidis, klirisedes põrandale.
- 'Räägi, vanamutt!'
- 'Dobrõnja ütles: 'kui sa, türa, mu kurku veel kõdidtad, saad, raisk, lõuga!''
-'Ainult seda? Seda ma ei kuule esimest korda...'
Kihistab Jagaa.
'Kuidas sa, taimetark, ennast samblana tarepalkide vahel tunneks? Nagu kodus?'

Longivad Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš vend Vsevolodi juurest oma tare poole, kui äkitsi hakkab vihma kallama.
-'Needis ilma ka ära, kuradi vanamutt,' mõtleb Popovitš
-'Needis, raibe, jah,' mõtleb Ilja.

Vaatavad ringi, et kuhu varju minna. Leiavad tee ääres vedeleva Gorõnõtši.
-'Lõuad lahti, raisk!' karjub Popovitš, puhtast tigedusest maailmakorralduse vastu. Hirmsa kriginaga avanevadki lohe lõuad. Peidavad velled-kangelased ennast sinna vihmavarju.

-'Sul, raipel, oleks õlitamist vaja...millal neitsi verd viimati mekkisid?' Popovitš tunneb, nagu oleks hea nalja teinud ja itsitab omaette.
Kratsib Ilja kukalt nagu poleks eelnevat kuulnudki, ja masseerib tagumikku. 
-'Kuradi sitakott oleks võinud keele paremale poole hammaste peale panna, et pehmem istuda oleks...' Vaatab siis murelikult taeva poole.
-'Aga sitta sellest. On, reo, niigi palju kannatanud Dobrõnja käes.'
Patsutab Ilja lohe kolmanda rea neljandat hammast ja ohkab.
-'Mul rusikas enam ei tõuse kohe teda klohmima...  Mis sa arvad, Aljoša, kas ämber on lõpuks täis tilkunud selleks ajaks kui tareni jõuame?'



PS: võibolla ma kunagi täidan lüngad. Et kust sai siia juttu Baba Jagaa.  Mis sai vend Vsevolodist. Mida lubatud ILMAtaat asjast arvab. Miks Loll-Ivani sõrmeluu võiks oluline olla. Aga võibolla ei täida ka. Mis vahet seal on?