Evelyn Sepp vaevleb identiteedikriisis.

Kräunumine teemal, et riigikogulased saavad palju palka ja et see pidevalt tõuseb, on ju tegelikult mõttetu. Väidetavalt rikutakse selle palgasüsteemi kallale minnes lausa põhiseadust. Ja see tõuseb nagunii, ärge arvake, et need matsivõsud seal ühegi vabalt saadaoleva krooni hülgavad. Aga kräunumine teemal, kas nende palk vastab ikka tegelikult nende tööpanusele, on õigustatud küll. Selgitagem seda näite varal.

Mul on Evelyn Sepast siiralt kahju. Oma blogis, õigemini vastates kommentaaridele, ütleb ta nii:

"Kui rääkida ikka sellest, kui palju on paras, tuleks esitada küsimus ja kokku leppida - mida me sellelt institutsioonilt ootame. /---/Teeme, muudame, ja mõtleme enne läbi, mida me ootame sellelt organilt. Kas tõesti seda, mida ülaltoodud loetelu sisaldas /---/" [trükivead parandatud]. Ette rutates: 'ülaltoodud loetelu' ei olnudki tegelikult loetelu ja sisaldas ainult tühja sõnamulinat.

Vaene Evelyn! Olles juba kurat-teab-mitmendat korda riigikogu koosseisus, ei tea ta veel ikka, mida temalt oodatakse, ehk, mida ta tegelikult tööl teeb ja hullem veel, miks tema töökoht üldse loodud on. Sealjuures töökoht, mis eksisteerib minu arvutust mööda juba vähemalt 16 aastat. Selle ajaga peaks iga institutsioon endale oma funktsioonid selgeks tegema või siis üldse pildilt kaduma. Riigikogu ilmselt elab mingite muude reeglite järgi.
Igatahes on Evelyni ja teiste riigikogulaste elu pehmeltöeldes kohutav. Õõvastav. Õudne. Desorienteeritud. Mõelge ise. Ärkate hommikul üles, lähete tööpostile ja ongi jama majas: keegi kurat ei saa aru, miks te seal olete ja millised on teie tööülesanded ja mida ülemus tahab ja mille eest teile (täitsa korralikku) palka makstakse. Liiati, Evelyn väidab, et riigikogulasel nagu ülemust polegi, seega keegi ei ütle ka, mida teha. Raske seis. Nii ei jäägi muud üle, kui 40 tonni pluss kolmandik palka pluss 8 tonni kuus taskusse panna, puhvetis aeleda, teise partei liikmele tünni teha (kui vähegi võimalik) ja aegajalt ajakirjanduses või, nagu uuemal ajal kombeks, oma blogis kahtlasevõitu häma ajada. Kuradi raske elu.

Ütleb Evelyn: "Ega ikka ei ole võimalik jõuda kõike teha ja kõikjal olla, kus peaks. Süveneda, ennast arendada-täiendada jne. "

Sellepärast ei olegi, et te ju ei tea, kus olla ja mida tegema peaks. Ja kuna selline ähmane ja arusaamatu seis on frustreeriv ja toob kaasa pideva distressi, siis loomulikult olete te 'alamakstud', 'kriisis' ja vajate abisid, kes saalis pingi kätte näitaks, head kõrtsi soovitaks ja soojale maale lennukipiletid broneeriks.

Vaesed riigikogulased. Ma tunnen teile teie raskes elus sügavalt kaasa.

Ahvikari.
Ja hei, ma olen valija. Millal ma mõnega teist kohtuda saan? Võtaks teie kulul (õigemini, enda ja teiste maksumaksjate kulul) mõne õlle ja kuulaks kohe lähemalt, kuidas te õigupoolest MINU huvisid esindate seal. Päris põnev oleks. Ausalt. Ah et ei saa kohtuda? Miks siis? Ei ole aega? Aga valijatega kohtumiseks raha on aega välja võtta?

PS: Kui ilmad ilusamaks lähevad, läheb päriselt ka käiku projekt 'kohtun oma valituga'. Helistan isiklikult. Tahan kokku saada. Ja ma tahaks näha, et ei saa. Ah et mis ilmad siia puutuvad? Sita ilmaga, teate, pole tuju.