Ma olen targem kui teie + pildikesi elust enesest.

Ha. Juba umbes 8 aastat tagasi oli mul midagi rääkida mobiiltelefonidest. Alles NÜÜD on mõni jopski aru saanud, et need on eluohtlikud nii nende kasutajatele kui ümbritsevatele inimestele. Või muudele elusolenditele.Vähemalt sellele kontingendile, kes on piisavalt lollid, et uskuda IKKA VEEL, nagu oleks multitasking võimalik. Lubage mul siinkohal spetsialistina kinnitada, et ei ole. How can you be so slow? Teavituskampaania on küll nõrgavõitu, aga vähemalt on keegi midagi hoomama hakanud.
Muidugi, mis mul sest, kuni ise surma pole saanud. Igatahes olen ma jõudnud sinnani, et minus ei tekita pisimatki kaastunnet, vaid ajab naerma, kui mõni, kes korrakski ei saa pilku ekraanilt tõsta, ninali tänavale kukub või bussi astudes koperdab ja oma valge mantli sitasel põrandal ära määrib. No ei saa naeru pidada. Sitakott? Jah, muidugi. Aga teid on hoiatatud. Juba ammu. Ja praegu ka. Seega: paras.
Ilmselt toimub mölafonide osas siiski ka teatud iseregulatsioon. Alles kevadel oli kombeks, et alguses tatikad ja hiljem ka täiskasvanud inimesed (seega ma ei saa võtta tagasi oma väidet, et nende kasutamiseks tuleks sooritada võimekusetest) kippusid oma sitasest telefonikõlarist kõikvõimalikes ja võimatutes avalikes kohatdes, aga eriti ühistranspordis, jubedat pininat kuulama. ILMA kõrvaklappideta. Fuck you. Isegi kui muusika polegi nii võigas (tuli ette), siis kvaliteet on piinav ja koos taustamüraga moodustab kõrvukriipiva õuduse. Mine, kurat, koju ja pane see asi korralikest kõlaritest mängima! Kõigil parem, kaasaarvatud iseendal. Noh, kui ma sügisepoole puhkuselt tulin, oli see trend lõppenud. Ilmselt anti neile idiootidele lihtsalt molli. Ma loodan. Kõige vähemalt. Ju siis sellest piisas. Igatahes pole ma kuulnud, et siinmail oleks loodud uusi parandusliku töö kolooniaid paadunumatele rikkujatele. Uskuge mind, ma teaks, kui oleks.
Igatahes, nagu eelnevast nähtub: ma olen targem kui teie. Nii et...piss off.

Aga olgu. Vaadake parem, kuidas vene vägilased oma päevi veedavad. Põhineb tõsielusündmustel. Ausalt. Vähemalt ei kasuta nad antud episoodis mobiiltelefoni. Seega on nemad ka targemad kui teie!

-----

Istuvad Ilja Muromets, Aljoša Popovitš ja Dobrõnja Nikititš saunas. Rüüpavad mõdu-õlut ja viinakest, nuhtlevad üksteist tammiste malakatega, viskavad aga leili ja tunnevad ennast hästi. Peale teist ämbrit viina kargab Ilja jäsku püsti:

‘Vennad-kangelased, mul tuli mõte!’

‘Möh?’ küsib Dobrõnja talle omase otsekohesusega.

‘Mõte? Sinul?’ iroonitseb Popovitš.

‘Kuulge, aga õpetame Gorõnõtši taimetoitlaseks!’

Ilja silmad põlevad.

Dobrõnja kratsib mõtlikult kukalt. ‘No hea küll, õpetame, õpetame, aga kärvab, raibe, maha, keda me siis peksma hakkame?’ sõnab ta kahtlevalt

‘Ja kust sa naisi kavatsed saada, kui sitakott ära kõngeb? Kelle käest sa neid neitseid päästma hakkad oma meelest?’ arvab Popovitš.

‘Kuulge, velled, sitta sest. Ma ei mõelnud, et eluajaks taimetoitlaseks, no prooviks lihtsalt. Kõngeb, kõngeb, kutsume Baba Jagaa ja käsime ellu äratada. Peksame kasvõi Kaštšeid seni kuni värdjas toibub.’

Ilja, endaga rahul, röhatab, rüüpab lonksu viinakest ja mõdu-õlut peale. 

Sügab Dobrõnja kukalt: ‘Tea, raisk, Kaštšeid sai alles eelmine nädal kolgitud, igavaks läheb nagu…’

Arvab Popovitš: ‘Kuidas kurat sa Jagaa paned teda ellu äratama kui ta ei taha? Lubad mutile peksa anda, naerab, lubad muti ära tappa, itsitab, lubad teise ära vägistada, ajab jalad laiali ja kisab ‘ammu pole saanud, pojake’’.

Vennad-kangelased hädas.

‘Aga küsime Imelinnult,’ arvab Ilja.

Mõeldud, tehtud.

Ripub Imelind küüniseidpidi tahmunud laepalgi küljes.

‘Kuule, Imelind, mis sa meie mõttest arvad,’ huilgab Ilja

Imelind kergitab vaevaliselt üht silmalaugu ja kähiseb: ‘Ära mölise värdjas, niigi on sitt olla.’

‘Tuleb vähem juua,’ arvab Dobrõnja elutargalt ja ammutab pesukünast järgmise ämbritäie viina.

‘Käi persse,’ ütleb imelind ja sulgeb piineldes silma.

Rüüpavad velled-kangelased veel ämbrikese viina ja arvavad, et on aeg veetše lõpetada.

Aljoša ja Ilja teevad silmad lahti väljast kostuva hirmsa kolina ja vandumise peale. Vaatavad velled-kangelased üksteisele otsa, haarvad kahevahele küna viinaga ja jooksevad heinamaale. Seal avaneb neile kummaline vaatepilt: kogu heinamaa on kenasti seotud heinapalle täis, viimases nurgas vedeleb külili Gorõnõtš, kellele Dobrõnja jalaga lahtiläinud heinapakki koos nööridega kurku peksab.

‘Oota, vennas!’ karjatab Ilja.

Dobrõnja ei lase ennast segada ja pöörab pilgu vendade-kangelaste poole alles siis, kui viimane rull on kenasti seotult lohe maost läbi käinud.

Vaatab Nikititš siis süütu pilguga enda ümber. ‘Mida? Tahtsite taimetoitlast. On.’

Dobrõnja tonksab lohet saapaninaga.

‘Tapsid ära?' uurib Ilja

‘Elab.’ Nikititš kehitab õlgu ja kergitab Goronõtši laugu, mis paljastab verd täisvalgunud silma.

‘Viina tõite?’

Lendab Imelind kraaksudes üle külili lebava lohe ja pasandab talle otse silma.

‘Paras, sitakott,’ kriiskab lind.

Dobrõnja jätab künast viina ammutamise ja saadab pooltühja ämbri Imelinnu poole lendu.

Kolisedes langevad mõlemad Gorõnõtši kõrvale. Võtab Nikititš ühe käega maast ämbri ja haarab teisega Imelinnul otsustavalt koivast kinni.

‘Pritsis. Noki ära,’ uriseb ta.

Vaatab Imelind Nikitišile otsa ja mõistab: kui vabatahtlikult ei tee, siis pannakse.

‘Pede,’ ümiseb ta vaikselt.

Dobrõnja vaatab vaheldumisi kähiseva lohe ja sitta nokkiva Imelinnu poole.

‘Tubli.’ ümahtab ta viimaks Imelinnule ja ammutab puhta pinnaga künast kergendusohkega uue ämbritäie viina.

‘Noh, kaimud-kangelased, tähistame edukat proovi?’