Ma menetlen seda väidet

Leidke 2.90. Kust? No kurat, kasutage fantaasiat! Miks mina pean kõik ette ütlema? Palgast, kui on. Küsige maksuametilt. Laenake emmelt. Koristage paar tundi peldikutes sitta. Viige taara ära. Võtke lähimalt vastutulevalt eelpuberteedilt ära tema värdjas telefoniga ühilduv näpus tassitav kõlar ja müüge see teisele vastutulevale eelpuberteedile. Ei, see oleks ebamõistlik. Viige see kõlar kuskile, kus sellest tehakse pool milligrammi väärismetalle ja sitaks palju plastikupuru. Need asjandused on olemuslikult kuritegelikud ja inimkond rõõmustab, kui neid jääb vähemaks. Vähemalt see osa inimkonnast, kellel on natukenegi mõistust alles. Kui palju neid on, ma ei tea, aga ehk on nad väärt, et neil oleks üks stressor vähem oma niigi sitast argipäeva tumestamas? Võibolla ei ole ka, aga telefonikõlarid on igal juhul sitem variant kui isegi loll, küündimatu ja sootsiumi jaoks väheväärtuslik kodanik. Vahel tuleb leppida ka halva ja veel halvema variandi vahel valimisega...
Olgu, ma olen varem viidanud telefonide enda pininale kui halvale asjale, aga nüüd, kui see kõlarikraam aina kontrollimatumalt levib, revideerin ma oma vaateid. Ma olen küll targem kui teie, aga mõnes asjas võin ma paari sekundikümnendiku jooksul olla olnud natuke vähem targem kui teie, eks. Alati tuleb tunnistada oma piiranguid! Vähemalt seni, kuni piirangud jäävad üldisest nivoost ikkagi kõrgemale. Eelmine lause ei olnud lugemiseks.
Aa, 2.90 juurde tagasi. Otsige üles see värdjas, kes need kõlarid populariseeris, andke talle peksa ja võtke talt ära 2.90. Nigunii on see sitakott lugematuhulkpappinär. Nii et ta ei kaota midagi peale eneseväärikuse, mida tal nagunii sellise võikuse turule toomise järel enam pole, paari sinika, mis on kindlasti tervistavad ja õpetlikud, ja paari euro, mida ta, ma olen selles veendunud, hädasti ei vaja. Sest need 2.90 tuleb viia raamatupoodi. Parem kui eile.

Daamid ja härrad, lubage mul teile esitleda: Dave Hutchinson.

'Euroopa sügis' (Europe in Autumn). Ma isegi ei küsi, kas keegi veel lugeda oskab. Sest vastus sellele on nagunii kõhklev 'võibolla'. Ma adresseerin selle jutu neile, kes oskavad. Teate, kes on Neil Stephenson? Ei tea? Kahju. Siis ma ei saa seda võrdlusena kasutada. Strugatskitest olete kuulnud? Ei? Ei saa aidata. Lihtsalt uskuge mind, kes ma olen targem kui teie. See raamat teeb selle, mille Stephenson ja Strugatskid (kui välja arvata 'Inetud luiged') tegemata jätsid: ignoreerib süžeed; keerab kogu raamatu kirjutamise mõtte, sisu ja olemuse pea peale. Kui ta eksib kasvõi 10ks leheküljeks mingi süžee edasiviimisele, siis võite kindlad olla, et ta kompenseerib selle kohe mõne tõsiselt ägeda pirniga, mis kaotab ära kogu selle rumala tunde, et loeksite nagu raamatut, mis algab punktist A ja lõppeb vältimatult puktis B. Ei alga ega ei lõppe ikka küll. See raamat on nagu ideaalne armuke: kui ka korraks libisevad su käest need kaunid illusioonid, ehk püüatakse hakata keskenduma mingile reaalset elu meenutavale süžeele, siis mõne lehekülje pärast on ta tagasi seal, kus ta pidigi olema: uskumatu, unustamatu ja üllatav. 

Ma täiesti põhimõtteliselt ei uuri enne seda postitust, kas D. H. on olnud/elanud/omab kontakte Eestis või ei. Või Poolas. Et raamatu peategelane on eestlane, ja kogu kirjeldus (mitte ainult tema jutu kontekstis, vaid ka faktoloogiliselt) on hämmastavalt täpne ja kultuuriliselt tõetruu, näib uskumatu. See on ikka sitaks veenev. Nimed. Kirjeldused. Kohad. Sündmused. Inimesed. Miks teda see mõnikümmend tuhat ruutkilomeetrit sood niiväga kottima pidanuks? Milline iganes on tema motiiv, see on võluv. Ilmselt haarav ja lähendav igale (seni veel) kirjaoskajale eestlasele. Mõni kindlasti ikka veel eksisteerib. Näib et ma pole veel kaotanud usku inimsoosse....

Kui peategelase isal seal Lahemaa rahvuspargis oleks peas olnud Aerofloti logoga nokatsi asemel Naksitrallide oma kirjaga 'Ma armastan moosi!', ma teeks Dave Hutchinsonile abieluettepaneku. Olenemata sellest, et see ei klapi ei minu ega ilmselt ka mitte tema orientatsiooniga. Kui keegi veidi alanenud kognitiivsete funktsioonidega kodanik sellest mõttest aru ei saanud: ma lihtsalt tahtsin rõhutada, kui väärt see raamat on ja kui detailitäpne. Ma usun, et seda pole 2.90 eest enam palju järel. Kui mõni on, ostke endale ja sõbrale ka!

PS: Liivimaa Langetõbiste ja Idiootide Hooldamise Seltsi patsientidele, kes üsna ilmselt ja mõistetavalt, tulenevalt intellektuaalsetest piirangutest, seda, ega üldse midagi kunagi pole lugenud: postituse pealkiri pärineb raamatust, jah sellest neljakandilisest asjast, millega sa just 37 minutit tagasi oma ligimest viskasid, jobu! Tsitaadist; imepärasest tõlkest. J. Habicht on alati olnud hea (millist kosmilist inspiratsiooni kasutades sa need Zelaznyd kunagi loetavaks tegid?), aga see on šedööver. Kui mingi lausejupp (ja neid oli kindlasti rohkem kui üks) paneb veel lisaks vaieldamatult kvalitseetsele terviktõlkele sind mõtlema 'kuidas kurat SEE täpselt originaalis kõlaks', siis polegi rohkem vaja, et need michelinitärnid tõlkele anda. Kat 1. Vaieldamatult.

See on kõik.

Pildikesi elust enesest 4

'Ae, Ilja!'
'Möh?'
'Ilja!!!''
'Ära kisa, ma kuulen küll'
Paneb Ilja vikati käest ja pomiseb midagi omaette.
'Mis sa ütlesid?'
'Midagi ma ei öelnud', toriseb Ilja, 'kuradi pedeahv.'
'Mida?'
'Kuule, vend-kangelane, oli midagi ka või niisama mölised?'
Sügab Popovitš tagumikku ja niheleb.
'Ega me eile ei maadelnud?'
Moromets kehitab õlgu.
'Ei mäleta nagu. Miks sa küsid?'
'Keegi tõprik on mu ribi ära muljunud!'. Tõstab Popovitš särgi, ribid täitsa sinise-rohelise-kollasekirjud.
Vaatab Ilja hämminguga, krastib kukalt, vaatab taevasse ja mõtleb, nii et ajude ragin on Gorõnõtši koopani kuulda.
'Mitte ei tea öelda...Mõdu-õlut on praegugi alles, viinakest ka, tubakakest jätkub homsenigi, pole su maja maha põletatud, ega su naist vägistatud. Mille muu pärast pärast me veel kaklema oleks pidanud?'
Laseb Aljoša vaadist märjukest juurde ja niheleb.
'Seda minagi mõtlen...aga sitta kah, lähme parem anname vend Vsevolodile molli'
'Miks just talle?...aga mis mul sellest. Kakleks küll! Käia jaksad sinnani?' on Ilja mures
'Hüva eesmärgi nimel jaksan...ja kui peksa ära on saanud, siis ravitsegu mind. Ennast mõistagi ka...'
Kallab Popovitš kapatäie kurku ja laseb uue.
'Iroonitsed?' irvitab Ilja
 'Ma isegi ei tea, mida see sõna tähendab. Läki!'
'Tõpral on  vist tõesti valus, et Kaštšeid peksta ei taha, või Jagaadki, vaid läheb üksiti kõige nõrgema kallale', mõtiskleb Muromets. 'Aga sitta kah. Hea kaklus on parem kui pask rahu.'
'Vikati võtan  kaasa?', uurib Ilja
'Kas sa loll oled, tahad ta ära tappa või?', on Popovitš rahulolematu. 'Kui midagi tassida tahad, võta küna viinaga käevangu ja minek!'

Öeldud, mõeldud, tehtud. Jalutavad velled kangelased vend Vsevolodi manu...

TBC