Pildikesi elust vol 2

Isuvad Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš nukralt palkidest tahutud laua taga.
- 'Kas me mõdu-õlle jõime kõik ära?' uurib Ilja
-'Jah'
-'Aga viinakese?'
-'Selle ka.'
- 'Veinikese?'
- 'Seda on, aga see on vastik'

Jäävad velled-kangelased mõttesse. Õues ladistab vihma ja elu tundub kole. Rüüpavad hapukat veinikest ja nukrutsevad.

- 'Kas Gorõnõtš on ahelates?' uurib Ilja, et pisut elukest halli õhtusse tuua
- 'Koos ju nägime, sitakott', toriseb Aljoša. 'Dobrõnja on raipe nii ära ehmatanud, et köhatad korra, juba situb ennast täis. Süütute neitsite päästmisest pole sittagi kuulda enam, sest ajast kui..'
- 'Dobrõnja pani. Mina ei mäleta midagi.'
- 'Küsi Imelinnult!'
- 'Nalja teed, veli kangelane? Viimane kord, kui imelind siin oli...ah, mäletad isegi'
- 'Ei mäleta.
- 'Kus Imelind üldse on?'
- ' Mis vahet seal on?'

Ohkab Ilja, poetab pisara Aljoša.
Otsustavad: teevad veinist samakat.

Hirmsa raksuga lendab uks koos piitadega maha ja sisse kargab Dobrõnja
'Velled, kangelased, kuulsin, et hakkate samakat ajama. Ma lähen toon puid!'
Aljoša ja Ilja saavad vaid suud maigutada.
Kipitab Dobrõnja Nikititš katkisest uksest välja.

Panevad velled-kangelased torud hakkama ja jäävad Dobrõnjat ootama. Mees lubas, mees teeb.
Ähkides ja puhkides ukerdab Dobrõnja terve palkmajaga kohale ja lajatab selle maha.

-'Näe, tõin ära, raisk'
Aljoša ja Ilja sõnatud. Dobrõnja kisub majakeselt jalad alt, tükeldab sekundiga putka halgudeks, paneb pliidi torude all küdema ja kanajalad grillima.
'Näe, pealevõtukas', röhatab Nikititš. 'Andke seniks seda haput pläga'.
Ammutab Nikititš parasjagu ämbritäit, kui äkki lendab luua seljas ukseavast sisse Baba Jagaa.

'Pojakesed, mis te majaga tegite! Andke tagasi!'

Sosistab Ilja teisele kõrva 'Kas see segane tõi Jagaa maja meile kütteks?' Popovitš vait. Ei julge noogutadagi.

Rüüpab Dobrõnja ämbrist lonksu veinikest ja valab vaadi ümber torudesse.
'Mis tahad, vanamutt?'
'Anna maja tagasi, muidu nean ära!'
Vaatab Dobrõnja haluhunnikut ja kehitab õlgu.
'Nõiun konnaks, sisalikuks, maoks...'
Paneb Dobrõnja kämbla Jagaa hõredate hallide juustega kaetud kolbale.
'Ära mölise, vanamutt!'
Keerab Nikititš koivad tulel ringi
'Tahad, saad varsti ampsu, või lähed, raisk, ise ka läbi torude. Valik, vanaeit, on ainuüksi sinu'
Vaatab Dobrõnja Ilja ja Aljoša poole, kes klaasistunud pilguga klaasidesse vahivad ja röhatab. Jagaa vaikib.
'Küsimuisi pole? Nii ma arvasingi', on Dobrõnja rahulolev ja lõhub veel mõned halud Jagaa mööblist samakaaparaadi alla. Miski pritsib ta käele.
'Oh, raisk, vanamutt, miks sa ei öelnud, et sa siin raha hoiad?'
Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš vaikivad. Sitem on alles tulemas, on velled-kangelased veendunud. Keegi ei kepi Baba Jagaaga...

Järgmisena sarjas: Dobrõnja satub haiglasse. Aljoša Popovitš ja Ilja Muromets istuvad Goronõtsi hammaste vahel vihmavarjus ja veenduvad, et ILMAtaat on sitakott. Kuna ta on olnud kaua ILMA. Gorõnõtš annab lubadusi. ILMAtaat ei usu Gorõnõtšit ega kangelasi.

Pildikesi elust enesest vol 3.

Istuvad velled-kangelased ja ootavad kannatamatult, kuni torudest tuleb see õige samakas. Tammine kapp tila all täitub piinava aeglusega. Dobrõnja närib Jagaa majast kistud jalga ja ropendab omaette. Aina vaiksema häälega. Lõpuks ainult kähiseb. Vaatavad Ilja ja Aljoša teineteisele otsa.
-'Neediski ära, raisk'. mõtleb Ilja
-'Needis jah, kuradi vanamoor...' mõtleb Popovitš vastu.

Velled-kangelased hädas. Dobrõnja tuleb ravile saata, Kriibib teine küünega seinapalgile roppe sõnu nii et saepuru lendab, midagi ei kosta, ilmselgelt on tal miskit tõsiselt häda. Vaatavad velled-kangelased ringi ja mõtisklevad: kust kaless võtta, et Nikititš taimetarga juurde saata? Gorõnõtši on tõprik ise nii ära hirmutanud, et see ei lenda kuskile, Baba Jagaa maja on juba halgudeks ja jaladki nahka pandud...Kaštšei peidab ennast kuskil laanes ja ei julge köhatatagi, kardab, et tema jalgadest tehakse ka praad ja silmad pannakse purki ilmarahvale kaemiseks....

Äkitsi tuleb Iljale meelde vanarahvatarkus: vennad vägilased ei otsi Loll-Ivani lendavat laeva ega Imekauni Vassilissa võlurätikut, nad lähevad omal käel kohale! Ja kui enam silmalaugudel roomata ei jaksa, püüavad metsast, raisk, karu ja rakendavad tõpra looreha ette! See tarkusetera meeles mõlkumas ammutavad sõbrad kapatäie samakat ja hiivavad Dobrõbja kukile. Vend Vsevolod ei elagi ju nii kaugel...

Kraabib taimetark Vsevolod-ravitseja Kaštšei hambast ja Loll-Ivani sõrmeluust tehtud konksuga Nikititši mandleid välja. Rabeleb Dobrõnja lavatsil ja uriseb: 'Grrmrrgrghuhh'. Vend Vsevolod nõutu. Itsitab Jagaa.
-Mida, vanamutt,' uurib vend Vsevolod
- 'Ihihiii.'
- 'Mida?'
- 'Tahad tõlgin?' on Baba Jagaa endaga rahul.
Vaatab Dobrõnja metsiku pilguga enda ümber. 
Vend Vsevolod viskab tapri, millega Jagaad ähvardas ja malaka, millega Dobrõnja suud lahti hoidis, klirisedes põrandale.
- 'Räägi, vanamutt!'
- 'Dobrõnja ütles: 'kui sa, türa, mu kurku veel kõdidtad, saad, raisk, lõuga!''
-'Ainult seda? Seda ma ei kuule esimest korda...'
Kihistab Jagaa.
'Kuidas sa, taimetark, ennast samblana tarepalkide vahel tunneks? Nagu kodus?'

Longivad Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš vend Vsevolodi juurest oma tare poole, kui äkitsi hakkab vihma kallama.
-'Needis ilma ka ära, kuradi vanamutt,' mõtleb Popovitš
-'Needis, raibe, jah,' mõtleb Ilja.

Vaatavad ringi, et kuhu varju minna. Leiavad tee ääres vedeleva Gorõnõtši.
-'Lõuad lahti, raisk!' karjub Popovitš, puhtast tigedusest maailmakorralduse vastu. Hirmsa kriginaga avanevadki lohe lõuad. Peidavad velled-kangelased ennast sinna vihmavarju.

-'Sul, raipel, oleks õlitamist vaja...millal neitsi verd viimati mekkisid?' Popovitš tunneb, nagu oleks hea nalja teinud ja itsitab omaette.
Kratsib Ilja kukalt nagu poleks eelnevat kuulnudki, ja masseerib tagumikku. 
-'Kuradi sitakott oleks võinud keele paremale poole hammaste peale panna, et pehmem istuda oleks...' Vaatab siis murelikult taeva poole.
-'Aga sitta sellest. On, reo, niigi palju kannatanud Dobrõnja käes.'
Patsutab Ilja lohe kolmanda rea neljandat hammast ja ohkab.
-'Mul rusikas enam ei tõuse kohe teda klohmima...  Mis sa arvad, Aljoša, kas ämber on lõpuks täis tilkunud selleks ajaks kui tareni jõuame?'



PS: võibolla ma kunagi täidan lüngad. Et kust sai siia juttu Baba Jagaa.  Mis sai vend Vsevolodist. Mida lubatud ILMAtaat asjast arvab. Miks Loll-Ivani sõrmeluu võiks oluline olla. Aga võibolla ei täida ka. Mis vahet seal on?

Kirill võidab

Lugesin just üle Kirill Jeskovi 'Viimase Sõrmusekandja'. Maailmakorraldus loksus paika. Otsustavalt ja lõplikult.

Iga täht Koraanis pidada sisaldama tuhat õnnistust. Iga sõna Piiblis on puhas tõde ja Jumala enda öeldud. Vägev. Jeskovi raamat...seal sisaldab iga täht vähemalt 2000 õnnistust ja iga sõna on parem kui puhas tõde. Kirill võidab.

Millega ma ei taha vähendada kummagi pühakirja väärtust. Iga enesest lugupidav inimene peaks nad läbi lugema, kui keegi veel üldse lugeda oskab. Parem kui mitu korda. Ega nad naljata maailmas nr 1 bestsellerid pole. Kuigi, noh, mõlema raamatu peategelased on mõnevõrra labiilse närvisüsteemiga ja pisut enesekesksed, kui pehmelt väljenduda. Ja laipu on lugematul hulgal. Aga mida sa ühelt hõimueetosest kokku pandud seiklusromaanist muud tahadki. Piibel on üsna jõhker (nõrganärvilistele ei soovitaks), Koraan veidi veniv, aga väärt lugemisvara siiski. Jeskov...on parem.

Allah & Jehoova vs Kirill: fight! ............. Kirill wins. Flawless victory!

Ah et miks ma Jeesust ei maini? Tahtmata kellegi usulisi tundeid solvata, ta oli lihtsalt nõrk. Suvaline hipi, tühine konkreetse riigikorra vastu mässaja, kelle seadusevastaseid tegusid läheks pikaks üles lugeda, sisuliselt Dmitri Klenski paar tuhat aastat varem. Mõttetu tüüp. Neid on olnud inimkonna algusest saadik ja on ka tänapäeval. Ma usun, et isegi Põhja-Koreas. Teda karistati antud ajastu ja režiimi poolt kehtestatud (meie mõistes küll mitte kõige humaansema) kriminaalkoodeksi järgi, ja kui minu käest küsida, siis õigustatult. Suvalise Volodja (eee...Jaani) me paneks ju vangi, eks, varguse, vara hävitamise, kuritegudele mahitamise jnejne paragrahvide alusel ja ei tunneks talle eriti kaasa. Aga Jeesusele miskipärast tunneme. Või kui ei tunne, siis sunnitakse tundma. See mind ärritabki. Fuck off.

Aga Kirill võidab. Ja see ongi oluline.

Internetireklaamid: 'Idioot olla on uhke ja hää....kuni te oma raha meile toote!'

Ma ei tea ega tahagi teada, milliste põhimõtete alusel me näeme internetis reklaame. Jäägu see nende südametunnistusele, kes neid teevad. Aga mind viimasel ajal segab üks neist, mis pärineb siit:

https://www.thetileapp.com/

Neil on tüütu reklaam tekstiga 'I lose my keys all the time!'

Ma ei kaota kunagi võtmeid (seetõttu ma olengi eriti verine, et ma sellist reklaami näen, isikustatud reklaamid my ass), ja kindlasti ei vaja ma nende leidmiseks eraldi mobiiliäppi. Ega üldse mitte ühtegi mobiiliäppi mitte millekski, aga see selleks. Ja ERITI kindlasti ei maksa ma selle eest raha. Ja teie ka ei peaks.

Alljärgnevalt on toodud ammendav nimekiri põhjustest, miks inimesed kogu aeg oma võtmeid kaotavad:

1. Sest nad on faking idioodid.


Kuna minus on siiani säilinud teatav usk inimkonda (rõhuga sõnal teatav), siis oma südameheadusest pakun ma teile välja lihtsad võimalused, kuidas MITTE kaotada oma võtmeid. Kasutamata mobiiliäppe.

1. Tasku. On selline tore leiutis teie riiete küljes.Pange võtmed sinna.

2. Riputage nad kaela. Köie jämeduse luban teil endal valida. Parem muidugi kui jämedam, sest kui võtmed IKKA ära kaovad, on kohe nöör võtta, et ennast lähima oksa külge üles puua (NII loll olla on surmavalt piinlik), ja jämedam köis ei sooni kaela. Paremal juhul murrate kenasti kaelaluu. Maailm rõõmustab: kerge surm, üks töll vähem hapnikku raiskamas ja keegi ei pea vaatama koledat pilti, kuidas üks sell rippudes kõõksub või halvem veel, veritseb. Ega me, kurat, mingid sadistid pole. 

3.Lööge nael seina ja kirjutage sinna alla 'VÕTMED'. Ärge unustage koju jõudes neid sinna naela otsa riputada! Kui unustate, lugege eelmist punkti ja mõelge ise, milleks see nael VEEL kasulik võiks olla.

4. Jätke, kurat, meelde, kuhu te oma võtmed panite (on the fridge where you left them, dipshit!), mis viib mind järgmise punktini:

5. Ärge olge idioodid.

5a. Ärge olge faking idioodid

Hm, näib et ma hakkan ennast kordama.
Aga ärge olge idioodid. Palun. 

Ma ei mäleta, et me oleks kontinenti vahetanud. Parandage mind, kui ma eksin.

Tegelikult ei puutu järgnev OTSESELT minusse, ei ole enam ammu klient. Mingi konto vist kunagistest aegadest vedeleb seal...sestap ma ilmselt saingi kirja, mis täidab mind õudusega. Aga kui ots on lahti tehtud, mind ei üllataks, kui midagi sellist hakkavad saatma meile kõik pangad. Fuck off, ma kolin kuradi Tartumaa laenu-ja krediidiühistusse üle siis. Või palun oma palga sularahas välja maksta. Sest see on ikka kuradi õõvastav.
Sõnaga, sain sellise kirja Pangalt (minu kommentaarid sulgudes ja kursiivis):

'Lähtuvalt kehtivatest õigusaktidest '

(otsisin ja vaatasin väga tähelepanelikult nende linki...millistest täpsemalt? No pole seal seda kirjas)

'peab '

(Peab? PEAB? kuidas palun? Mulle ei meenu, et ma oleks mingile faking pangale andnud voli oma tegevustele veto panna) 

'pangal olema ülevaade oma klientidest ja nendega seotud isikutest'

(what the fuck? minu 5 ja 9 aastane laps PEAVAD olema teile teada. Või see, millal mu poiss sõpradega tänavalaterna segi viskas (mida ta pole teinud)? Mida? Pöörduge, raisk, maksuameti poole, seal on üsna hästi näha, kes on mu sugulased. Või äkki peaks teile veel armukese armukese lelle pojapoja isikukoodi andma. Äkki on ta mu sõber või midagi?)

'ning klientide kutse- '

(mis see teie asi on kellena ma töötan. Mul pole mingit kohustust teile seda öelda, kuni mul pole teie ees kohustusi, ja kui ka oleks: kuni teile laekuvad regulaarsed maksed, mis vahet seal on, kui ma töökohta vahetasin?)

'ja majandustegevusest.
Sellekohaseid küsimusi esitame kõigile oma klientidele, et oleks võimalik veenduda nende tegevuse seaduslikkuses. '

(jah, loomulikult, kõik, kes hoiavad teie arvetel ebaseaduslikku raha, hakkavad nüüd peale selle kirja saamist kohe nutma ja annavad teile kõik andmed. Ja vastavad täiesti ausalt! Äkki ma aastal 2002 kandsin isegi sinna ebaseaduslikult, st maksuametis mitte deklareeritud tulu, müüdud raamatust saadud kümneka. Ilmselt mitte. Välistada samas ei saa)

'Juhul, kui pank ei saa piisavalt nõutavat teavet, võib tekkida olukord, kus pangal ei ole lubatud kliendile enam soovitud pangateenuseid pakkuda. Küsimustiku täitmata jätmine võib kaasa tuua vajaduse piirata kliendile pangateenuste kasutamist või kliendisuhte lõpetamise panga poolt.'

(Mis käib täiesti konreetselt vastu andmekaitseseadusele. Või ehk kuna antud Pank ei ole vähemalt omanike poolest Eesti seaduste subjekt, võib sittuda kõigele? Lõpetada. Cool. Seda nad ilmselt saavutada ei taha, aga ma teen kõik selleks, et vähemalt mu oma tutvusringkonnas nii olema saaks.)



'Palume täita novembrikuu jooksul küsimustiku, mille leiate internetipanga menüüpunktist Kontaktid > Kontakt- ja isikuandmed pangas. Kogu Teie poolt esitatav info on konfidentsiaalne ja pank võib seda edastada ainult otseselt seadusest tulenevatel juhtudel.
Alates 30.11.2015 piirame pangateenuste kasutamist nii, et saate soovitud tehingu teha alles pärast küsimustiku täitmist.'

(Kas me elame faking Nõukogude Liidus ikka? Tee või muidu saadetakse siberisse? Tulge, raisk, maale. Palun siin viidata seadustele, mille põhjal võib meie isikuandmeid maha müüa. Mina isiklikult soovitan kõigil, kellel on selle pangaga tegemist, sealt kiiresti lahkuda. Ja üldse, äkki mu vanaemal pole seda kuradi internetti ja ideekaarti ja mida iganes. Ja üldse, ta on kirjaoskamatu? Ja mina volitatud isikuna keeldun seda solki täitmast. Lähtudes samuti siin kehtivatest seadustest. Vanaemal jäävad kommunaalid maksmata, kuna tema 1943 aastast sõbranna, kelle armuke oli relvakaupmees, ei andnud ennast teile näole ja ei deklareerinud oma ebaseaduslikke miljardeid? Ja ta vesi ja elekter keeratakse kinni, kuigi tal on teie arvel raha, aga ta on ühest käest halvatud ja tal on raske rääkida peale insulti ja ta ei suuda teie sitast ankeeti täita. Või ei tee seda, kuna minu meelest on selle nõudmine sisuliselt kriminaalne? Fuck off.)

Olge parem vait

Hei, sõbrad!
Onu Johni soovitusteliin on jälle avatud. Täna on mul teile üks hea soovitus: olge vait!

Kõigil on parem, ja see on lihtne. Tehes mitte midagi teete te midagi! Palju õnne, inimkond võitis sellest. Ja te ise ka. Et ei juhtuks nii, et avastate ennast alljärgnevast olukorrast:

'Olen totaalne värdjas VEEL ühe inimese silmis?
Tough shit
See pole enam isegi kurb, see on juba statistika
Palju õnne mulle, ma ületasin eelmise lausega isegi ennast sitakotluses!'

Ühesõnaga, olge vait.
Ma tean, mida ma räägin. Ja tsiteerin ülal iseennast, sest ma olen ju targem kui teie.

PS: 'Eesti aasta vanglaromaan' (Margus Pikhof  'Mahakantud inimeste saar') on kohutavalt halb. Ebaveenev. Süžeelt ligikaudu suvaline vanglateemaline märulifilm (sh kõik võimalikud klišeelikud tegelased), välja arvatud tühine fakt, et peakangelane (kangelased) saavad enne lõplikku võitu 3 korra asemel 6 korda molli. Ja ei, vanglaülema tütre keppimine Ei. Tee. Mitte seda veenvamaks ega huvitavamaks. Nagu ei tee seegi, et stoori on asetatud (mõnevõrra eksootilisse) Jugoslaaviasse. Spoilers? Paha lugu küll. Ärge siis eelmist lõiku lugege.

Allistair Mclean läheks selliste ennustatavate pöörete peale kadedusest roheliseks...sest isegi temasugune grafomaan ei viitsinud neid nii palju oma raamatutesse sisse kirjutada. Ei usu? Lollus pole oma teha. Kui keegi veel siinmail lugeda oskab, võtke kätte 'Where Eagles Dare' või 'Bear Island'. Neid raamatuid ei pea isegi lugema, piisab leheküljenumbrite vaatamisest ja kõik on otsejoones selge.
Öelgu Sass Henno tagakaanel ja Madis Kuuse järelsõnas mida tahes...vanglaelu kirjeldus pärineb pigem sopakatest kui kogemusest ja ei pane kohe üldse tundma, nagu oleks ise selle sees, või kuidas see kõlaski. Julgen arvata, et Kaugver ja Solženitsõn mitte ainult ei keeraks ennast selle jama peale hauas ringi, vaid rulliks ennast seni, kuni kohtuksid umbes Bialystokis. Kuhu head katoliiklased siis uue Vatikani ehitaks. Kui ma oleks katoliiklane, ma küll ehitaks. Ja deporteeriks paavsti sinna.

19 rubla maha visatud. 227 lehekülje jagu metsa kasutult maha võetud. Olgu parem vait, nagu romaani tegelastelt eeldatakse. Olgu vait.

Olge kõik vait.
Ma olen enamus aega ka.
Aga vahel ma võin seda nõuet rikkuda.
Sest ma olen targem kui teie.

Ma olen targem kui teie + pildikesi elust enesest.

Ha. Juba umbes 8 aastat tagasi oli mul midagi rääkida mobiiltelefonidest. Alles NÜÜD on mõni jopski aru saanud, et need on eluohtlikud nii nende kasutajatele kui ümbritsevatele inimestele. Või muudele elusolenditele.Vähemalt sellele kontingendile, kes on piisavalt lollid, et uskuda IKKA VEEL, nagu oleks multitasking võimalik. Lubage mul siinkohal spetsialistina kinnitada, et ei ole. How can you be so slow? Teavituskampaania on küll nõrgavõitu, aga vähemalt on keegi midagi hoomama hakanud.
Muidugi, mis mul sest, kuni ise surma pole saanud. Igatahes olen ma jõudnud sinnani, et minus ei tekita pisimatki kaastunnet, vaid ajab naerma, kui mõni, kes korrakski ei saa pilku ekraanilt tõsta, ninali tänavale kukub või bussi astudes koperdab ja oma valge mantli sitasel põrandal ära määrib. No ei saa naeru pidada. Sitakott? Jah, muidugi. Aga teid on hoiatatud. Juba ammu. Ja praegu ka. Seega: paras.
Ilmselt toimub mölafonide osas siiski ka teatud iseregulatsioon. Alles kevadel oli kombeks, et alguses tatikad ja hiljem ka täiskasvanud inimesed (seega ma ei saa võtta tagasi oma väidet, et nende kasutamiseks tuleks sooritada võimekusetest) kippusid oma sitasest telefonikõlarist kõikvõimalikes ja võimatutes avalikes kohatdes, aga eriti ühistranspordis, jubedat pininat kuulama. ILMA kõrvaklappideta. Fuck you. Isegi kui muusika polegi nii võigas (tuli ette), siis kvaliteet on piinav ja koos taustamüraga moodustab kõrvukriipiva õuduse. Mine, kurat, koju ja pane see asi korralikest kõlaritest mängima! Kõigil parem, kaasaarvatud iseendal. Noh, kui ma sügisepoole puhkuselt tulin, oli see trend lõppenud. Ilmselt anti neile idiootidele lihtsalt molli. Ma loodan. Kõige vähemalt. Ju siis sellest piisas. Igatahes pole ma kuulnud, et siinmail oleks loodud uusi parandusliku töö kolooniaid paadunumatele rikkujatele. Uskuge mind, ma teaks, kui oleks.
Igatahes, nagu eelnevast nähtub: ma olen targem kui teie. Nii et...piss off.

Aga olgu. Vaadake parem, kuidas vene vägilased oma päevi veedavad. Põhineb tõsielusündmustel. Ausalt. Vähemalt ei kasuta nad antud episoodis mobiiltelefoni. Seega on nemad ka targemad kui teie!

-----

Istuvad Ilja Muromets, Aljoša Popovitš ja Dobrõnja Nikititš saunas. Rüüpavad mõdu-õlut ja viinakest, nuhtlevad üksteist tammiste malakatega, viskavad aga leili ja tunnevad ennast hästi. Peale teist ämbrit viina kargab Ilja jäsku püsti:

‘Vennad-kangelased, mul tuli mõte!’

‘Möh?’ küsib Dobrõnja talle omase otsekohesusega.

‘Mõte? Sinul?’ iroonitseb Popovitš.

‘Kuulge, aga õpetame Gorõnõtši taimetoitlaseks!’

Ilja silmad põlevad.

Dobrõnja kratsib mõtlikult kukalt. ‘No hea küll, õpetame, õpetame, aga kärvab, raibe, maha, keda me siis peksma hakkame?’ sõnab ta kahtlevalt

‘Ja kust sa naisi kavatsed saada, kui sitakott ära kõngeb? Kelle käest sa neid neitseid päästma hakkad oma meelest?’ arvab Popovitš.

‘Kuulge, velled, sitta sest. Ma ei mõelnud, et eluajaks taimetoitlaseks, no prooviks lihtsalt. Kõngeb, kõngeb, kutsume Baba Jagaa ja käsime ellu äratada. Peksame kasvõi Kaštšeid seni kuni värdjas toibub.’

Ilja, endaga rahul, röhatab, rüüpab lonksu viinakest ja mõdu-õlut peale. 

Sügab Dobrõnja kukalt: ‘Tea, raisk, Kaštšeid sai alles eelmine nädal kolgitud, igavaks läheb nagu…’

Arvab Popovitš: ‘Kuidas kurat sa Jagaa paned teda ellu äratama kui ta ei taha? Lubad mutile peksa anda, naerab, lubad muti ära tappa, itsitab, lubad teise ära vägistada, ajab jalad laiali ja kisab ‘ammu pole saanud, pojake’’.

Vennad-kangelased hädas.

‘Aga küsime Imelinnult,’ arvab Ilja.

Mõeldud, tehtud.

Ripub Imelind küüniseidpidi tahmunud laepalgi küljes.

‘Kuule, Imelind, mis sa meie mõttest arvad,’ huilgab Ilja

Imelind kergitab vaevaliselt üht silmalaugu ja kähiseb: ‘Ära mölise värdjas, niigi on sitt olla.’

‘Tuleb vähem juua,’ arvab Dobrõnja elutargalt ja ammutab pesukünast järgmise ämbritäie viina.

‘Käi persse,’ ütleb imelind ja sulgeb piineldes silma.

Rüüpavad velled-kangelased veel ämbrikese viina ja arvavad, et on aeg veetše lõpetada.

Aljoša ja Ilja teevad silmad lahti väljast kostuva hirmsa kolina ja vandumise peale. Vaatavad velled-kangelased üksteisele otsa, haarvad kahevahele küna viinaga ja jooksevad heinamaale. Seal avaneb neile kummaline vaatepilt: kogu heinamaa on kenasti seotud heinapalle täis, viimases nurgas vedeleb külili Gorõnõtš, kellele Dobrõnja jalaga lahtiläinud heinapakki koos nööridega kurku peksab.

‘Oota, vennas!’ karjatab Ilja.

Dobrõnja ei lase ennast segada ja pöörab pilgu vendade-kangelaste poole alles siis, kui viimane rull on kenasti seotult lohe maost läbi käinud.

Vaatab Nikititš siis süütu pilguga enda ümber. ‘Mida? Tahtsite taimetoitlast. On.’

Dobrõnja tonksab lohet saapaninaga.

‘Tapsid ära?' uurib Ilja

‘Elab.’ Nikititš kehitab õlgu ja kergitab Goronõtši laugu, mis paljastab verd täisvalgunud silma.

‘Viina tõite?’

Lendab Imelind kraaksudes üle külili lebava lohe ja pasandab talle otse silma.

‘Paras, sitakott,’ kriiskab lind.

Dobrõnja jätab künast viina ammutamise ja saadab pooltühja ämbri Imelinnu poole lendu.

Kolisedes langevad mõlemad Gorõnõtši kõrvale. Võtab Nikititš ühe käega maast ämbri ja haarab teisega Imelinnul otsustavalt koivast kinni.

‘Pritsis. Noki ära,’ uriseb ta.

Vaatab Imelind Nikitišile otsa ja mõistab: kui vabatahtlikult ei tee, siis pannakse.

‘Pede,’ ümiseb ta vaikselt.

Dobrõnja vaatab vaheldumisi kähiseva lohe ja sitta nokkiva Imelinnu poole.

‘Tubli.’ ümahtab ta viimaks Imelinnule ja ammutab puhta pinnaga künast kergendusohkega uue ämbritäie viina.

‘Noh, kaimud-kangelased, tähistame edukat proovi?’