HAPKOMAH on kurb, Kender kasutu

Inspireerituna natuke tööalasest (jah, selline võimalus on olemas, uskumatu küll, eks), lugesin ma üle HAPKOMAH'i. Raamatu siis, eeldades, et keegi teab, mis raamat on (for the slow: enamasti neljakandiline asi, nii mõnesaja grammine, paberist, sisaldab sitaks palju tähti; kaanepilt on tihti ainus oluline asi selle juures, sest tähti tunnevad vähesed; vahet pole, hankige endale see konkreetne). Olgu sellega kuidas on. Igatahes, lugesin. Üle. Ja mind hakkas väga häirima, rohkem kui varasematel lugemistel, seal täpselt üks asi: Kaur Kenderi lõppsõna. Mitte tema üsna küündimatud metafoorid (kuule, sa suudad paremini, ma olen su teisigi raamatuid lugenud, mitte et need ilmtingimata mu lemmikud oleks), keskpärane sõnakasutus (vt eelmised sulud) või statistiliste andmete väärkasutamine: see kõik on okei, sest (eeldatavasti oli see eesmärk) aitab edastada sõnumit. Pole sa esimene ega viimane. See ongi konkreetsel juhul prioriteet. Aga kurb on ju see sõnum mõne lolli väitega kohe ära hävitada. Ja need lollid väited jäävad kõlama. Palju paremini kui arvata võiks.

Alkohäng on narkohängi erivorm?
Ei, ei ole.  Statistiliselt ja kultuuriliselt on asjad täpselt vastupidi. Narkohäng on hoopistükkis alkohängi erivorm! Me elame üle, kui lauale pannakse viin ja sealiha (see, raisk, on ju hea; paljud inimesed ei saa seda endale kordagi aastas lubada, sajast rääkimata). Me elame üle, kui onu tädipoja õde pommispäi kardina taga kepib. eks see ole nende omavaheline asi, mis see meid puudutab? Me elame üle Tony Aare (sest pole sisulist vahet muusikalises kvaliteedis tema ja klubides kuuldava sita osas) ja Viamiini ja Anne Veski. Me elame üle, kui eelkirjeldatud kardina taga keppijad kaelakuti peldikus oksendavad, ja selle, kui järgmine joobes sell peab öökima vaibale, selle eelneva pärast, sest peldiku uks oli lukus. Aga me ei ela üle seda, kui sell, kes justkui võitleb narko (vähemalt mingi osa narko) vastu, sisuliselt ütleb meile, et selle tarbimine on okei, sest alkohäng on paha ja narkohäng norm. Neljateistkümnel real raamatus 'Kuidas minust sa HAPKOMAH' leheküljel 197 tapsid sa oma sõnumi.

Millega ma ei taha öelda, et ma vaidlen vastu põhimõttelistele ideedele, nagu see, et see peaks olema meditsiiniline probleem. Sest see ongi. Sama kehtib, muide, ka alkoholi kohta. Mõlema puhul on sarnane stigma. Narkomaania me lihtsalt (veel) hoiame tavainimesest ja maksumaksjast kaugemal. Ma näen 100 meetrit eemal inimesi, kes tegelevad alkoprobleemiga. Ma näen korrus kõrgemal inimesi, kes tegelevad narkoprobleemiga. Ma hindan neid. Nad teevad väga palju tööd, mis tundub peaga vastu seina jooksmisena. Ja ometi nad teevad seda. Hingega.

Aga kas me oleme siin ja praegu, kultuuriliselt ja/või sotsiaalselt selle vastu võtma? Võmalik, kerge viivitusega. Aga kindlasti me ei võta seda vastu, kui keegi väidab sirge näoga, et narkohäng ongi normaalne. Ja peotäis puberteete, kes tegelikult eriti arugi ei saa, mida nad teevad, loevad armavusliidri sõnumit, kuulsid seda (misiganes see suguluaste on) keppimist kardina taga, otsustasid, et see on piisavalt nõme...ja annavad aga tuld. Narkohängile, mis justkui oleks norm. Ma julgen kahenda selle sõnumi preventiivsuses sel viisil. Olgu kõik muu nii hoiatav või mõistlik kui ta on.

Ütle, et jumalat pole olemas või muidu ei anna ma sulle enam tilkagi viina! Hõkk.

Otto Katz oli kiuslik ja paha inimene. Jumalakartlik katehheet vastas talle täiesti adekvaatselt: 'Mina usun jumala sisse. Ma armastan jumalat...ja Neitsi Maarjat...pole mulle vaja sinu viina...ma võin lasta endale ise viina tuua!'
Täpselt nii, sest keda me siis veel armastame? Ema, venda, naist, lapsi, armukest, perekonda? Häh. Ilma jumalata, või jumalateta, või selle osata maailma folkloorist/kultuuripärandist poleks elu sittagi väärt. Ei usu? Oma asi. Vägilassaaga viies peatükk keskendubki jumalikule sekkumisele. Saage valgustatud, värdjad!

VIIS (vahepala jumalatega)

Istub ILMAtaat pilve peal. Pilv näeb välja täpselt nagu see räbal, mida viiskümmend neegrit Zambia ja Zimbabwe sümboolse piiritähisena vaheldumisi (olenevalt sellest, kelle valduses see parasjagu on) jões soolaga küürivad, kui nad parasjagu seda üksteise käest ära kiskudes ligimese kintsu ei hammusta. ILMAtaati ei kottinud ei Zimbabwe ega Zambia ja neegrid talle ka väga ei meeldinud. ’Käigu vittu’, arvanud ILMAtaat asjakohaselt, kui keegi jälle kellelgi matšeetega mõne jäseme eemaldas. Selle peale ei viitsinud ta isegi vihmasabinat teele saata, välgust rääkimata. Ühed Rodeesia pigid kõik, ega nad loetud pole, kehitanud ta selle peale tavaliselt õlgu.

’Sina, väike värdjas’, käratab ILMAtaat hõredate hammastega könnile, kes roosa lapikesega määrdunudhalli pilveserva valgeks üritab hõõruda. ’Hüppa alla!’

’Mina vä’? Isand…’

’Pisike pede, ära lipitse!’ röögatab ILMAtaat. ’Hüppa, konn!’

Alamõõdulise sitakoti lampjalgu, mis pilve serva taha korraks kinni jäävad, jälgides ja tuult suunates, et maandumine (piisavalt valus, mõistagi, sest ILMAtaat eriti ei varjanudki kellegi eest oma düssotsiaalset isiksust ja väiklast kättemaksuhimu, endine parteinupuke nagu ta oli, kes tollal kiikus halja oksa ja lihtsa aparatšiku vahel: banaane, viinereid ja Rumeenia kahhelplaate altleti ta ju sai, aga Saksa DV-sse tuusikut ei antud) toimuks võimalikult sitas kohas: Gorõnõtšist, Kaštšeist ja vendade kangelaste hütist võrdsel kaugusel, muigab ILMAtaat kurjalt. Juurde liites kodutu ja tigeda ringihulkuva Jagaa…

’Sittagi sulle 72 huraani, värdjas. Tripper sulle tilli otsa! Näete, mis saab selle eest, et minust siis, kui oleks pidanud, polkovnikut ei tehtud!’ õelutseb ta endamisi.

’Saagu ma surma või mitte, aga andke tee peal trippergi, vana mees juba, süütuna on piinlik maiste naiste, seda enam taevaste juurde minna. Aga tilkuva otsaga pole seda va  kahtlust. Ometi…kõik on Issanda kätes,’ mõtiskleb Loll-Ivan, tuul kõrvus vihisemas maa poole kukkudes.

’Käi persse oma issandaga,’ mõtiskleb Jehoova, toibudes poja munade ukse vahele löömise ja nende värviliseks muutumise peo järelmõjudest. Niigi labiilse närvisüsteemiga taat suudab vaevu imaginaarsed roosad jänkud oma silme eest raputada ja oigab. ’Vittu, kas Allahil mõni kuradi õlu võiks olla kuskil? Või peab see türa ikka ennast mingiks pühameheks? Naabrimees ju ikkagi…’ Närviliselt näperdab Jehoova Jeeriku Pasunat, millega võiks kõik jumalad, surnud ja elajaloomad kohale kutsuda ja sama hooga mõne vähemsümpaatse linna kesktänavasse esisildu lõhkuvad löökaugud tekitada. Aga seda segadust, arvab Jehoova, ei viitsi ta küll tripijärgselt ja pohmakas taluda, ja Allah, vana pede, on nagunii ennast kuradi samasuguseks lillaks riietunud ja üles mukkinud nagu keskmine moelooja kuskil Kesk-Euroopa homoparadiisis, nii et leida teda sama välimusega omasooiharate massist on võimatu. Valutava peaga kindlasti. Kui ta ei taha. Värdjas kiusupunn, endal on neitseid jalaga segada ja türaga torkida, aga ikka mängib pederasti. Ja üldse, Euroopa…

Mõtiskleb Jehoova kassiahastuses: ’oli mul vaja seal Lähis-Idas mürgeldada, kui see sitane soo enne kõrbeks põletamata jäi, et sinna pageda ei saaks, kurat teab milliseid ebardeid seal metsades sigines ja pärast põgenikega sugu tegi…no vaata kasvõi seda imbetsilli, kes maa poole lendab, kust persest sellised tulevad?’

Oma harvadel aldehüüdidega varjutatud sisevaatlushetkedel tekib Jehooval tõsiseid kahtlusi oma kõikvõimsuse osas. Mõistagi ta saaks peavalu likvideerida ja õlut tekitada, aga see ei tunduks kuidagi…aus. Lõppeks loonud ta ju inimesed oma näo järgi, need aga kaanivad nagu hobused (kes on ka, mõistagi, tema kätetöö), näevad ränka vaeva pohmakat põdedes ja ikka uut alkoholi pruulides/destilleerides, nagu poleks midagi juhtunudki. Röhatab maailma populaarseim jumal kurvalt. Teatud mõttes ta imetleb oma loodut…isegi seda värdjat, kes maa poole kukub ja tripperit nõuab. Eks olnud mingite täitanud habemike poolt täiskritseldatud papüüruserullidel sihikindlus ka voorusena mainitud vist, arvab ta mäletavat. Ja ehk olnud see algselt lausa tema enda mõte…

’Tühja sinuga, saad enne maha prantsatamist süüfilise,’ võtab ta hetkeks heldinuna vastu otsuse. ’See on ikkagi püha haigus…’

Paneb Jehoova kurgiviilud silmadele ja oigab.

’Aga sitta kah, mis see lõppeks minu asi on, keda ILMAtaat oma loomaaias hoiab ja keda sealt alla viskab. Õlut tahaks, raisk….’

’Käi persse oma issandaga’, mõtiskleb Allah kulme healõhnalise ambraga võides. Vaatab siis huraanide poole. ’Ärge kartke, kullakesed, see ebard jääb ellu.’ Kõlistavad huraanid oma kehakatteid, ehk kuldvõrusid käte ümber ja hingavad kergendunult. On ju Allah oma kõikvõimsuses ja halastuses varemgi igasuguseid värdjaid paradiisi lubanud, aga sellist küll mitte…

’Ja muide,’ ütleb Allah malbelt, justkui möödaminnes, ’kui ma peaksin veel tabama mõne teist KHARIZIITIDEGA tiiba ripsutamas, lendab see idioot otsejoones teie juurde.’ Naeratus kaob Allahi näolt. ’Tähtajatult, te libud!’ müristab ta. ’Ja enne kui te küsite, miks ma ka khariziidid üldse paradiisi lubasin…siis pole see teie asi, hoorapurikad!’ Pöörab Allah selja ja keskendub taas oma kulmudele. Huraanide tardunud, tavapäraselt nii tõmmud näod annaks oma kahvatuses ka põhjamaade lumele silmad ette…

’Käi persse oma issandaga’, haigutab Brahma, peeretab, teeb laisa käeviipe kollastes rüüdes munkade poole, keda mingil põhjusel just täna ilgelt palju sinna pobisema on kogunenud ja ukerdab templiuksest sisse. Lävel korraks tagasi vaadates käratab ta nende poole: ’austage, raisk, kui tahate, aga olge vait. Muidu ma teile veel teen Nirvaanat!’

Basseini ääres patjadel lamaskleb Šiva, hammustab taevast puuvilja, rüüpab somat ja irvitab omaette. ’Nägid, mida see majorijupats jälle tegi?’ uurib ta Brahmalt.

’Mis see minu asi on,’ haigutab see vastu, ’polkovnikuks nagunii ei saa.’ Hiilgava Saali taganurgast kostab Ratri pahelist itsitamist. ’See väike könn tahab tripperit saada, noh see, kes meid hüüdis.’

’Mis see minu asi on,’ arvab Brahma üheülbaliselt, lisamata eelmisele avaldusele midagi uut.

’Sa vaata et sa Rudrale ise seda ei anna,’ õelutseb Šiva ja heidab tähendusrikkalt pilgu kaetud kuldsete ilustustega baldahhiinvoodi poole, kust kostab kellegi norinat.

Kehitab Brahma õlgu. ’Mul on pohhui, kuni ta mulle siia basseini ei tilgu…’

Kahvatub Ratri solvumusest ja pomiseb paar mannetut needust. ’Läbi hammustasid, raisk,’ mõtleb ta endamisi.

’Käi persse oma issandaga,’ kaikuvad tuhandete suuremate ja väiksemate jumalate hääled.

’Sitta kah,’ röhatab Odin ja ulatab mõdusarve Lokile. ’Kuule, ole hea mees, tee talle see tripper siis. Mis see ära pole.’

’Ei viitsi’, ühmab Loki ja keskendub kesvamärjukesele.

’Kui sa Raganröki plaanimisel sama laisk oleks, reo,’ toriseb Odin. ’Pask temaga. Teen ise’.

Mõeldud, tehtud.

’Vahepeal räägi, millised on viimased arengud Vinlandis ja kuhu vittu te mu kuradi kaarna pannud olete…ja ära, palun, solva mu intelligentsi ega tee nägu, nagu sa ei teaks midagi...’

Sügab Loki kaarnasulega nina.

’Silmakirjalik värdjas,’ ohkab Odin. ’Lähed püüad suurema asemele?’

’Lähen püüan PALJU suurema asemele,’ muigab Loki. ’Luban!’

’Katsu, sa, tõbras, ainult mulle seda Gorõnõtši rapet siia vedada…ei, ära vaidle, ma nägin küll, et see sul mõttes oli!’

Rüüpab Odin sarvest ja uriseb riiakalt: ’näh, sai ligi, nüüd lakkus pea tühjakski…lased uue?’

’Lasen uue’

’Ilma trikkideta?’ uurib Odin kulmu kortsutades.

’Ilma.’

’Valetad, raisk, nagunii. Aga olgu. Too parem see vaat kohe siia lauale lähemale ja lase Thoril sinna auk sisse lüüa. Siis vaatame edasi.’

Mõtiskleb Odin: ’vaidle siin sinuga nagu kuradi Poliitbüroos.’

’Ega me enam Poliitbüroos pole,’ mõtiskleb Loki vastu.

Vuhiseb Loll-Ivan maa poole ja naeratab õnnelikult: miskit hakanuks justkui ta pükstes kihelema…teadmata, kes on tema heategijad ja mõistmata, et ta on NII loll, et isegi jumalad ei hammusta läbi, keda ta täpselt hüüdnud on. Teened, jälle, nõutakse kunagi kuhjaga sisse…

Vangutab Amon-Ra pead. ’Süüfilis. Kas sell peab ennast humoristiks või arvab et on ikka veel 15. sajand? Antibiootikumid, resistentsus…isegi see šarlatanist taimetark ravib süüfilise kümne minutiga välja, ja tripperi samal käekäändel.’

’Jehoova üldist vaimset võimekust arvestades, mida sa täpselt ootasid?’ kehitab Thot õlgu. ’Mäletad seda komitelli, mille ta oma valitud rahvaga korraldas? Tüüp peab seda ju senini teadoleva universumi parimaks naljaks. Korraldab siiani samal teemal väikesemastaabilisi sigadusi ja naerab nende üle, justkui oleks uue huumorižanri leiutanud. 1967 meenub? Ta ei saa ju üldse aru, et see on ikka nii 1200BC’

’Mis vahet seal on,’ arvab Osiris. ’Pole inimkond targemaks muutunud, pole ka see jobu, kes nende loomise justkui oma isiklikuks teeneks on määratlenud. Iga lolli väärarusaamad jäägu ikka nende endi südametunnistusele.’ Peab Osiris pausi.

’Südametunnistusest rääkides…näib, et on vähemalt saavutatud mingi konsensus ja ma ei peagi seda sitast hinge puutuma,’ ohkab ta kergendatult, võtab kindad käest ja paneb kaalud kõrvale. ’Muu mind väga ei huvita. Kaalude puhastamise ja poleerimise arve oleks ma otse ILMAtaadile saatnud, ja see poleks olnud väike. Omaette huvitav, kui lollide argumentidega ta SEEKORD likviidsuskriisist vinguma oleks hakanud…’ Vaatab Osiris jälestusega Loll-Ivani, kes maapinnale üsna lähedale on jõudnud.

’Tühine ja kiuslik sitakott see ILMAtaat, pole ime, et ta nii kaua ilma on olnud,’ pomiseb ta endamisi, jälgides, kuidas mehehakatis täpselt heinakuhja kõrvale nõgesepuhmasse prantsatab. ’Aga mis see minu asi on, kuidas iga jumalajupats oma subjekte kohtleb.’

End vaevaliselt püsti ajanud, kergitab Loll-Ivan täiskustud pükse, mudib muljuda saanud puusa ja hõõrub kõrvetada saanud nägu. ’Jumalad olgu tänatud,’ ohkab ta.

’Pole tänu väärt, väike värdjas,’ ohkavad jumalad vastu. Tüütu vahepala on selleks korraks lõppenud ja maailmas on tähtsamatki sitta, millele tähelepanu pöörata.

 

Kellal on savi, kas teda keeratakse või mitte.

Ja kõigil teistel peaks ka olema. Täiesti mõttetu tants selle ümber. Terve neetud europarlament ja siis iga õnnetu riigi seadusandjad raiskavad ilge hulga aega, vaimset ja materiaalset ressurssi absoluutselt tühiste asjade üle kemplemisele. Olgu, kuidagi peate te oma eksistentsi õigustama, aga selleks leidub ka teisi sama tühiseid asju, mille üle kaagutada, aga mis vähemalt ei TUNDU nii lollid. Ja siis tuleb kokku kutsuda veel igast ekspertkomisjonid ja muu selline, et 'pikaajalisi mõjusid vaimsele ja füüsilisele tervisele ja majanduslikele faktoritele uurida'. Kuulge, ainus asi, mis siinjuures inimeste produktiivsust ja vaimset/füüsilist tervist kahjustab, on idiootne mula kellakeeramise ümber. Ja need uuringute rahad võiks suunata tuumafüüsikasse või meditsiini või üks-kuradi-kõik kuhu mujale,  millest mingitki reaalset kasu on. Keerate või mitte, seal pole mitte mingit vahet. Ja see muutustega kohanemise jutt. Kuulge, adapteerumine toimub mõlemat pidi. Kui me oleme aastaid harjunud kella keerama, siis me OLEMEGI SELLEGA KOHANENUD, ehk see on normseisund. Kui me nüüd selle ümber teeme, peame me hoopis SELLE muudatusega kohanema. Vaadates sündmuste kompleksi tervikuna, mitte isoleeritult neid kahte laupäeva ööd vastu pühapäeva. See kõik on muidugi teoreetiline, sest kellakeeramise mõju on marginaalne. Täpselt sama marginaalne kui selle tegemata jätmine. Pool ajast on nagunii liiga pime. Ülejäänud osa ajast on piisavalt valge. Ma ei viitsi vaadata päikese tõusmise ja loojumise aegu, aga see minimaalnegi mõju, mis sellel meie pimeduse/valguse harjumuspärasele tsüklile olla võiks, sumbub nagunii ära tühise ajavahemiku jooksul. 2x aastas tund vähem või rohkem uneaega on ebaoluline. Tõestage, et ei ole. Samuti keeldun ma uskumast nagu oleks selle trikitamise algpõhjusel, ehk siis sellel, et me saaks peooni paari nädala jooksul tund aega varem põllule saata (NOVEMBRIS, for that matter, ja siis ta tuleb sealt põllult ka tund aega varem ära ju, ehk summa on ikka null! Kokkuleppelise mõõtevahendiga manipuleerimine ei muuda planeedi Maa pöörlemis- ega tiirlemisperioodi) oleks praegu või üldse kunagi olnud mingi sisuline majanduslik mõju. Selle üle kraaklemisel jälle on. Kusjuures igasuguse kahtluseta negatiivne. Kasvõi (kulukamaid aspekte arvestamata) näiteks paberi maksumus, millel kogu see jama fikseeritakse. Ja paberi tootmine, teate, pole sellele neetud loodusele hea, või nii räägitakse. Nõnda ma sellest tselluloositehase jutust vähemalt aru sain.

Nii et kui te hirmsasti keerata tahate, siis keerake kellelegi taha. On palju meeldivam, (re)produktiivsem, tõestatult kasulik vaimsele/füüsilisele tervisele ja seda saab teha ilusti privaatselt, nõnda, et umbes miljon parlamentääri ei pea raiskama aega ja ressurssi selle üle diskuteerimisele (nad teevad seda juba nagunii, aga see kuulub täpselt sinna 'loll, aga mitte NII loll temaatika' valdkonda, nii et las teevad). Samamoodi kui te soovite MITTE keerata, siis on ka see teie isiklik vaba valik. Kellal on ükskõik. Minul ka.

EDIT: pean kahetsusega tunnistama, et kellakeeramisel siiski ON mõju. Majanduslik (ma arvan): TeliaTV saatekava oli pool ööd segaduses. Vaimsele tervisele: tervelt 10 minutit oli täna bussis raamatu lugemiseks liiga hämar. Raisk, see ärritas mind! Nii et kõigil, kes seda uurida tahavad, on õigus! (Yeah, right)

Maailm muutub aina paranoilisemaks, ja selles oled süüdi SINA (jah, sina, vaata peeglisse, värdjas!)

Neeger.
Juut.
Vegan.
Antivaxxer.
Pagulane.
Hipster.
jne.

Kuulge, mis teil viga on?

Ma vihkan neegreid, sest nad ei suuda oma majas korda majja lüüa. See, et te oma kleptokraadist erukoloneli maha lööte, on hea ja armas, teie kultuuriline otsus. Aga mis see meie asi on?

Ma vihkan juute. Sest teatavasti on nad kannatanud ja seda tuleb kogu maailmale kogu aeg nina alla hõõruda. See kõik on hea ja armas, aga mis see meie asi on? Hitleril on salajane baas kuu tagapoolel/antarktikas/arktikas/teises dimensioonis ja ta vihkab teid ikka veel. Tough shit. Mina ka.

Ma vihkan veganeid. Sest porgand ja kaalikas on jäledad. Veel jäledam on oma idiootsete tõekspidamiste alusel lolli jutu ajamine, mida justkui kõik peaks omaks võtma, sest noh, teil on ju õigus. Aga mis see meie asi on?

Ma vihkan kõiki, kes arvavad et vaktsineerimine on halb. Kusjuures, siiralt. Sest ma ei tea midagi vastutustundetumat. Kui teid ei koti inimkonna heaolu, mõelge oma halvatud lapsele, kes sureb köhides, olles kaetud kõigi löövetega, mis maailmas olemas on. Kõlab kaunis? Minu meelest ka. Käige persse.

Ma vihkan pagulasi (vaata punkt 1). Ma tean küll, mida teha saaks, peale punktis üks toodu: kogu neile antud ajamomendil meie subkontinendil assigneeritud ressursid tuleks suunata teise kohta: rannakaitsepatareid kogu Euroopa lõunaranniku ulatuses. Kaitseliin uudse ja imepärase nimega 'the Southern Wall'. Aga mis see meie asi on? 220 tölli, see kvoot, on naljategu. See ei tee meid rassistideks ega muudeks -istideks, isegi kui me väga püüame selleks saada. Mina küll püüan. Seni edutult.

Ja siis ma vihkan hipstereid, lihtsalt niisama. Kedagi ju peab irratsionaalselt jäelestama, miks mitte neid. Võin jälestada ka kedagi teist, aga ma ei viitsi mõelda, keda täpselt. Seega, hipsterid. Kuigi ma isegi ei tea, mida see mõiste täpselt hõlmab. Aga mis vahet seal on? Peaasi, et vihata saan.

Ja siis ma vihkan jobusid, värdjaid, pederaste, sitakotte, poliitikuid, ajakirjanikke, sarimõrtsukaid, advokaate, kohtunikke, riigiametnikke, hamburgereid, kapsast, veiseid, jäneseid, hunte, vaalu, loomakaitsjaid, taimeõiguslasi, karusnahku, narkomaane, joodikuid, perseveste, naisi, mehi, lapsi, psühholooge, arste, teadlasi, lollpäid, geeniusi, tudengeid, professoreid ja muudki, mille loetlemine läheks pikaks.

Head inimesed, lugege parem Neal Stephensoni 'Snow Crash'i'.
Ta kirjeldas sellist maailma paar aastakümmet tagasi...ja sinnapoole me teel olemegi.

 Ei usu? Õppige uuesti lugema. Ja muidugi, võtke iga mu sõna sajaprotsendilise tõena. Kes ütleb, et just mina ei ole uus prohvet? Nagu varem öeldud, ma olen targem kui teie.

Ma menetlen seda väidet

Leidke 2.90. Kust? No kurat, kasutage fantaasiat! Miks mina pean kõik ette ütlema? Palgast, kui on. Küsige maksuametilt. Laenake emmelt. Koristage paar tundi peldikutes sitta. Viige taara ära. Võtke lähimalt vastutulevalt eelpuberteedilt ära tema värdjas telefoniga ühilduv näpus tassitav kõlar ja müüge see teisele vastutulevale eelpuberteedile. Ei, see oleks ebamõistlik. Viige see kõlar kuskile, kus sellest tehakse pool milligrammi väärismetalle ja sitaks palju plastikupuru. Need asjandused on olemuslikult kuritegelikud ja inimkond rõõmustab, kui neid jääb vähemaks. Vähemalt see osa inimkonnast, kellel on natukenegi mõistust alles. Kui palju neid on, ma ei tea, aga ehk on nad väärt, et neil oleks üks stressor vähem oma niigi sitast argipäeva tumestamas? Võibolla ei ole ka, aga telefonikõlarid on igal juhul sitem variant kui isegi loll, küündimatu ja sootsiumi jaoks väheväärtuslik kodanik. Vahel tuleb leppida ka halva ja veel halvema variandi vahel valimisega...
Olgu, ma olen varem viidanud telefonide enda pininale kui halvale asjale, aga nüüd, kui see kõlarikraam aina kontrollimatumalt levib, revideerin ma oma vaateid. Ma olen küll targem kui teie, aga mõnes asjas võin ma paari sekundikümnendiku jooksul olla olnud natuke vähem targem kui teie, eks. Alati tuleb tunnistada oma piiranguid! Vähemalt seni, kuni piirangud jäävad üldisest nivoost ikkagi kõrgemale. Eelmine lause ei olnud lugemiseks.
Aa, 2.90 juurde tagasi. Otsige üles see värdjas, kes need kõlarid populariseeris, andke talle peksa ja võtke talt ära 2.90. Nigunii on see sitakott lugematuhulkpappinär. Nii et ta ei kaota midagi peale eneseväärikuse, mida tal nagunii sellise võikuse turule toomise järel enam pole, paari sinika, mis on kindlasti tervistavad ja õpetlikud, ja paari euro, mida ta, ma olen selles veendunud, hädasti ei vaja. Sest need 2.90 tuleb viia raamatupoodi. Parem kui eile.

Daamid ja härrad, lubage mul teile esitleda: Dave Hutchinson.

'Euroopa sügis' (Europe in Autumn). Ma isegi ei küsi, kas keegi veel lugeda oskab. Sest vastus sellele on nagunii kõhklev 'võibolla'. Ma adresseerin selle jutu neile, kes oskavad. Teate, kes on Neil Stephenson? Ei tea? Kahju. Siis ma ei saa seda võrdlusena kasutada. Strugatskitest olete kuulnud? Ei? Ei saa aidata. Lihtsalt uskuge mind, kes ma olen targem kui teie. See raamat teeb selle, mille Stephenson ja Strugatskid (kui välja arvata 'Inetud luiged') tegemata jätsid: ignoreerib süžeed; keerab kogu raamatu kirjutamise mõtte, sisu ja olemuse pea peale. Kui ta eksib kasvõi 10ks leheküljeks mingi süžee edasiviimisele, siis võite kindlad olla, et ta kompenseerib selle kohe mõne tõsiselt ägeda pirniga, mis kaotab ära kogu selle rumala tunde, et loeksite nagu raamatut, mis algab punktist A ja lõppeb vältimatult puktis B. Ei alga ega ei lõppe ikka küll. See raamat on nagu ideaalne armuke: kui ka korraks libisevad su käest need kaunid illusioonid, ehk püüatakse hakata keskenduma mingile reaalset elu meenutavale süžeele, siis mõne lehekülje pärast on ta tagasi seal, kus ta pidigi olema: uskumatu, unustamatu ja üllatav. 

Ma täiesti põhimõtteliselt ei uuri enne seda postitust, kas D. H. on olnud/elanud/omab kontakte Eestis või ei. Või Poolas. Et raamatu peategelane on eestlane, ja kogu kirjeldus (mitte ainult tema jutu kontekstis, vaid ka faktoloogiliselt) on hämmastavalt täpne ja kultuuriliselt tõetruu, näib uskumatu. See on ikka sitaks veenev. Nimed. Kirjeldused. Kohad. Sündmused. Inimesed. Miks teda see mõnikümmend tuhat ruutkilomeetrit sood niiväga kottima pidanuks? Milline iganes on tema motiiv, see on võluv. Ilmselt haarav ja lähendav igale (seni veel) kirjaoskajale eestlasele. Mõni kindlasti ikka veel eksisteerib. Näib et ma pole veel kaotanud usku inimsoosse....

Kui peategelase isal seal Lahemaa rahvuspargis oleks peas olnud Aerofloti logoga nokatsi asemel Naksitrallide oma kirjaga 'Ma armastan moosi!', ma teeks Dave Hutchinsonile abieluettepaneku. Olenemata sellest, et see ei klapi ei minu ega ilmselt ka mitte tema orientatsiooniga. Kui keegi veidi alanenud kognitiivsete funktsioonidega kodanik sellest mõttest aru ei saanud: ma lihtsalt tahtsin rõhutada, kui väärt see raamat on ja kui detailitäpne. Ma usun, et seda pole 2.90 eest enam palju järel. Kui mõni on, ostke endale ja sõbrale ka!

PS: Liivimaa Langetõbiste ja Idiootide Hooldamise Seltsi patsientidele, kes üsna ilmselt ja mõistetavalt, tulenevalt intellektuaalsetest piirangutest, seda, ega üldse midagi kunagi pole lugenud: postituse pealkiri pärineb raamatust, jah sellest neljakandilisest asjast, millega sa just 37 minutit tagasi oma ligimest viskasid, jobu! Tsitaadist; imepärasest tõlkest. J. Habicht on alati olnud hea (millist kosmilist inspiratsiooni kasutades sa need Zelaznyd kunagi loetavaks tegid?), aga see on šedööver. Kui mingi lausejupp (ja neid oli kindlasti rohkem kui üks) paneb veel lisaks vaieldamatult kvalitseetsele terviktõlkele sind mõtlema 'kuidas kurat SEE täpselt originaalis kõlaks', siis polegi rohkem vaja, et need michelinitärnid tõlkele anda. Kat 1. Vaieldamatult.

See on kõik.

Pildikesi elust enesest 4

'Ae, Ilja!'
'Möh?'
'Ilja!!!''
'Ära kisa, ma kuulen küll'
Paneb Ilja vikati käest ja pomiseb midagi omaette.
'Mis sa ütlesid?'
'Midagi ma ei öelnud', toriseb Ilja, 'kuradi pedeahv.'
'Mida?'
'Kuule, vend-kangelane, oli midagi ka või niisama mölised?'
Sügab Popovitš tagumikku ja niheleb.
'Ega me eile ei maadelnud?'
Moromets kehitab õlgu.
'Ei mäleta nagu. Miks sa küsid?'
'Keegi tõprik on mu ribi ära muljunud!'. Tõstab Popovitš särgi, ribid täitsa sinise-rohelise-kollasekirjud.
Vaatab Ilja hämminguga, krastib kukalt, vaatab taevasse ja mõtleb, nii et ajude ragin on Gorõnõtši koopani kuulda.
'Mitte ei tea öelda...Mõdu-õlut on praegugi alles, viinakest ka, tubakakest jätkub homsenigi, pole su maja maha põletatud, ega su naist vägistatud. Mille muu pärast pärast me veel kaklema oleks pidanud?'
Laseb Aljoša vaadist märjukest juurde ja niheleb.
'Seda minagi mõtlen...aga sitta kah, lähme parem anname vend Vsevolodile molli'
'Miks just talle?...aga mis mul sellest. Kakleks küll! Käia jaksad sinnani?' on Ilja mures
'Hüva eesmärgi nimel jaksan...ja kui peksa ära on saanud, siis ravitsegu mind. Ennast mõistagi ka...'
Kallab Popovitš kapatäie kurku ja laseb uue.
'Iroonitsed?' irvitab Ilja
 'Ma isegi ei tea, mida see sõna tähendab. Läki!'
'Tõpral on  vist tõesti valus, et Kaštšeid peksta ei taha, või Jagaadki, vaid läheb üksiti kõige nõrgema kallale', mõtiskleb Muromets. 'Aga sitta kah. Hea kaklus on parem kui pask rahu.'
'Vikati võtan  kaasa?', uurib Ilja
'Kas sa loll oled, tahad ta ära tappa või?', on Popovitš rahulolematu. 'Kui midagi tassida tahad, võta küna viinaga käevangu ja minek!'

Öeldud, mõeldud, tehtud. Jalutavad velled kangelased vend Vsevolodi manu...

TBC

Why join ISIS, or when was the last time you read the Qur'an?

I am a bystander. I should not care. But then again, I am a human being. Living on the same planet, unfortunately. On the same planet as those cowards that claim to start a new civilization, in the same place where civilization as we know it once began. As a human being I have questions. Questions no one have answers to. Or no one has enough balls to answer to.

* My first question:  how many of the ISIS...eeerrrm (I am reluctant to call them fighters, because they are not) brainwashed cowards* have actually read the Quran? I mean all of it. I have, and I have yet to find the passage that says 'thou should cut the throat of infidels or whoever you meet on the crossroads and whose face you do not like in front of the cameras, because why the fuck not'. Believe me, I have tried to find it. Unsuccessfully thus far.

*Anyone hiding a bomb in his/her ass that goes to blow it up in a place with unsuspecting people, including women and children is a coward. This is not war, this is sadism. And no, you are not a martyr. You are a murderer. Only good thing about blowing yourself up? You can only do it once. Thing is, no one cries about you, and no one remembers your name. Everyone remembers the names of the people you killed. So it is a bit counterproductive, isn't it? PS: I'm quite sure even Allah will forget his mercy (see end of post) in that case. Cowardly mass murder is NOT an easy way to paradise, at least I have yet to find a sentence in the Quran that states 'all 72 hurans await you when you blow yourself and 156 children, most of whom are of the same religion, up in a muddy marketplace, and the God also loves the smell of exploded watermelons'

* Q2: how many of them can actually read? A third? A half? Three quarters? Whatever. Many are from Europe. They probably can. Bigger shame on them then, because they have no excuses. None.

* Q3: Have any of them read the Bible? Which is way more brutal than the Quran. I think I can be grateful some of them are illiterate. Double the fanaticism, none of the bitches, yo.

* Q4: who the fuck and why the fuck should want to spend their life (and it will probably be quite short, for most of them) with a covered face (not very heroic, patriotic, awe inspiring, trustworthy or something that makes you think 'man, these guys are up for the good thing...eee...which guys? Abu, Ali? Ibrahim? Yo, who just shot me?') in the middle of the fucking desert? People fight for money, sex, power and revenge. That is all well and good. Who would not like to enjoy what money and power gives you? If you got none of it, what exactly is the point? Power (to cut throats) alone is just not enough. Having power to take lives but having to fear for your life all the time. If anyone can explain me (and the explanation must be better than lectures of formal logic OR 'because God says so'...well, he/she does not)  WHY anyone would choose that path, I'd join ISIS, Al-Nusra, Che Guevara, Stalin, Hitler, Mao, Kim Jong Un, Microsoft or any asshole organization that claims to be the new universal bliss in the world. Side note: fuck them all. Side note 2: learn to read, and maybe even think. I know this is too much to ask, but you could at least try. It is hard, I know, but still.

* Q5 (a continuation to rant in Q4): Is this the way you build a state? 'Great nations built from the bones of the dead, with mud and straw, blood and sweat' (Megadeth, Architecture of Aggression, album Countdown to Extinction,1992). Ask not what you can do for your country, ask what your country can do for you. Also Megadeth. A few years earlier. Who would like to live in this country? No TV? Ok, TV sucks anyway, I can live without it. No radio, except your daily sermon? Ditto. Can't be worse than most of the babble and 'contemporary music'. No internet? Well, fuck off now, you're going too far. 9 year old women? WHAAAT? Sex slaves? If you can't get laid without raping anyone, you probably deserve to be castrated. Isn't that what Sharia law says anyway? I know it is more complicated than that, but I'm not after specific paragraphs here.  Desert? Well, you can blame Europeans, colonization and their bad industries and even worse religion there. Well, you can blame us also for the ice age and the extinction of dinosaurs. Admitted. Let's move on. At least Eufrat and Tigris are still where they used to be. Where civilization as we know it began, and, because of whatever is in the (un)mind of some asshole(s), it is going to end. Or at least stall for a while. Goats? Nah, their meat is not too good. I'd better move to wherever is far enough from you assholes. And (if I'd end up in a place too close) sign a document that I'm not a devout muslim. Because cold beer is good. Women who like you, and not like you because they must, but beacuse, well, they just do, because they can, without covering their faces, or better yet, can wear bikinis, are good. Just chilling around wherever you want to, or where your purse allows, without the fear of being shot as an international terrorist, is good. Nice weather is good. Not having to cover your face (for all your lifespan, cause bad heretics cast bad rockets at you and your goat) is good. If you have none of the previous, why the fuck do you do it? For the warm fuzzy feeling that you can kill anyone, whose face you do not like on a whim? Well, comes another regime and does the same to you. Soon, very soon. To rule a territory, whose inhabitants hate you, and be a ruler who has to hide in caves for all your life...because ALL THE FUCKING WORLD HATES YOU AND WANTS TO KILL YOU? Why rule then, when you have no bling? No beer? No women? No nice weather. I'd pass. Even the Prohet Muhamed has said: There are three things in the world I like: good smells, [....] (if you can read, or have read the Quran (see Q1), complete the passage)

A quick reminder from the Quran, to all assholes, who think punishing (means killing in your terminology) is how Allah would like it to be. Not a quote, a reference. From memory.

A man who had sinned in every possible way in his earthly life and did not even have a single good deed to show, knocks on the door of heaven. Allah looks at him and says: throw this man to hell, for he has no place in paradise. As the angels grab the man, he cries: Allah, my God, you are being unjust! Allah frowns and says: how is that? The man kneels and answers: it is said that Allah is all powerful and all merciful. Allah nods and says: it is so that I am all mereciful, and that is why I let this man into paradise.

Every letter in the Quran is said to have a hundred or a thousand blessings in it. IF you believe a bullet to the head or a knife through the throat is a blessing (I'd figure most people do not), you are wrong. Your God does not justify what you do. Neither would mine, if I had one. Everyone is still responsible for his/her own actions and no higher being is at fault neither does it force your choices. Anyone who says 'God told/made/wanted/liked me to do [whatever vile deed]', no matter the religion, is a coward, a hypocrite, or, most likely, just an asshole.
That is all.  

Pildikesi elust vol 2

Isuvad Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš nukralt palkidest tahutud laua taga.
- 'Kas me mõdu-õlle jõime kõik ära?' uurib Ilja
-'Jah'
-'Aga viinakese?'
-'Selle ka.'
- 'Veinikese?'
- 'Seda on, aga see on vastik'

Jäävad velled-kangelased mõttesse. Õues ladistab vihma ja elu tundub kole. Rüüpavad hapukat veinikest ja nukrutsevad.

- 'Kas Gorõnõtš on ahelates?' uurib Ilja, et pisut elukest halli õhtusse tuua
- 'Koos ju nägime, sitakott', toriseb Aljoša. 'Dobrõnja on raipe nii ära ehmatanud, et köhatad korra, juba situb ennast täis. Süütute neitsite päästmisest pole sittagi kuulda enam, sest ajast kui..'
- 'Dobrõnja pani. Mina ei mäleta midagi.'
- 'Küsi Imelinnult!'
- 'Nalja teed, veli kangelane? Viimane kord, kui imelind siin oli...ah, mäletad isegi'
- 'Ei mäleta.
- 'Kus Imelind üldse on?'
- ' Mis vahet seal on?'

Ohkab Ilja, poetab pisara Aljoša.
Otsustavad: teevad veinist samakat.

Hirmsa raksuga lendab uks koos piitadega maha ja sisse kargab Dobrõnja
'Velled, kangelased, kuulsin, et hakkate samakat ajama. Ma lähen toon puid!'
Aljoša ja Ilja saavad vaid suud maigutada.
Kipitab Dobrõnja Nikititš katkisest uksest välja.

Panevad velled-kangelased torud hakkama ja jäävad Dobrõnjat ootama. Mees lubas, mees teeb.
Ähkides ja puhkides ukerdab Dobrõnja terve palkmajaga kohale ja lajatab selle maha.

-'Näe, tõin ära, raisk'
Aljoša ja Ilja sõnatud. Dobrõnja kisub majakeselt jalad alt, tükeldab sekundiga putka halgudeks, paneb pliidi torude all küdema ja kanajalad grillima.
'Näe, pealevõtukas', röhatab Nikititš. 'Andke seniks seda haput pläga'.
Ammutab Nikititš parasjagu ämbritäit, kui äkki lendab luua seljas ukseavast sisse Baba Jagaa.

'Pojakesed, mis te majaga tegite! Andke tagasi!'

Sosistab Ilja teisele kõrva 'Kas see segane tõi Jagaa maja meile kütteks?' Popovitš vait. Ei julge noogutadagi.

Rüüpab Dobrõnja ämbrist lonksu veinikest ja valab vaadi ümber torudesse.
'Mis tahad, vanamutt?'
'Anna maja tagasi, muidu nean ära!'
Vaatab Dobrõnja haluhunnikut ja kehitab õlgu.
'Nõiun konnaks, sisalikuks, maoks...'
Paneb Dobrõnja kämbla Jagaa hõredate hallide juustega kaetud kolbale.
'Ära mölise, vanamutt!'
Keerab Nikititš koivad tulel ringi
'Tahad, saad varsti ampsu, või lähed, raisk, ise ka läbi torude. Valik, vanaeit, on ainuüksi sinu'
Vaatab Dobrõnja Ilja ja Aljoša poole, kes klaasistunud pilguga klaasidesse vahivad ja röhatab. Jagaa vaikib.
'Küsimuisi pole? Nii ma arvasingi', on Dobrõnja rahulolev ja lõhub veel mõned halud Jagaa mööblist samakaaparaadi alla. Miski pritsib ta käele.
'Oh, raisk, vanamutt, miks sa ei öelnud, et sa siin raha hoiad?'
Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš vaikivad. Sitem on alles tulemas, on velled-kangelased veendunud. Keegi ei kepi Baba Jagaaga...

Järgmisena sarjas: Dobrõnja satub haiglasse. Aljoša Popovitš ja Ilja Muromets istuvad Goronõtsi hammaste vahel vihmavarjus ja veenduvad, et ILMAtaat on sitakott. Kuna ta on olnud kaua ILMA. Gorõnõtš annab lubadusi. ILMAtaat ei usu Gorõnõtšit ega kangelasi.

Pildikesi elust enesest vol 3.

Istuvad velled-kangelased ja ootavad kannatamatult, kuni torudest tuleb see õige samakas. Tammine kapp tila all täitub piinava aeglusega. Dobrõnja närib Jagaa majast kistud jalga ja ropendab omaette. Aina vaiksema häälega. Lõpuks ainult kähiseb. Vaatavad Ilja ja Aljoša teineteisele otsa.
-'Neediski ära, raisk'. mõtleb Ilja
-'Needis jah, kuradi vanamoor...' mõtleb Popovitš vastu.

Velled-kangelased hädas. Dobrõnja tuleb ravile saata, Kriibib teine küünega seinapalgile roppe sõnu nii et saepuru lendab, midagi ei kosta, ilmselgelt on tal miskit tõsiselt häda. Vaatavad velled-kangelased ringi ja mõtisklevad: kust kaless võtta, et Nikititš taimetarga juurde saata? Gorõnõtši on tõprik ise nii ära hirmutanud, et see ei lenda kuskile, Baba Jagaa maja on juba halgudeks ja jaladki nahka pandud...Kaštšei peidab ennast kuskil laanes ja ei julge köhatatagi, kardab, et tema jalgadest tehakse ka praad ja silmad pannakse purki ilmarahvale kaemiseks....

Äkitsi tuleb Iljale meelde vanarahvatarkus: vennad vägilased ei otsi Loll-Ivani lendavat laeva ega Imekauni Vassilissa võlurätikut, nad lähevad omal käel kohale! Ja kui enam silmalaugudel roomata ei jaksa, püüavad metsast, raisk, karu ja rakendavad tõpra looreha ette! See tarkusetera meeles mõlkumas ammutavad sõbrad kapatäie samakat ja hiivavad Dobrõbja kukile. Vend Vsevolod ei elagi ju nii kaugel...

Kraabib taimetark Vsevolod-ravitseja Kaštšei hambast ja Loll-Ivani sõrmeluust tehtud konksuga Nikititši mandleid välja. Rabeleb Dobrõnja lavatsil ja uriseb: 'Grrmrrgrghuhh'. Vend Vsevolod nõutu. Itsitab Jagaa.
-Mida, vanamutt,' uurib vend Vsevolod
- 'Ihihiii.'
- 'Mida?'
- 'Tahad tõlgin?' on Baba Jagaa endaga rahul.
Vaatab Dobrõnja metsiku pilguga enda ümber. 
Vend Vsevolod viskab tapri, millega Jagaad ähvardas ja malaka, millega Dobrõnja suud lahti hoidis, klirisedes põrandale.
- 'Räägi, vanamutt!'
- 'Dobrõnja ütles: 'kui sa, türa, mu kurku veel kõdidtad, saad, raisk, lõuga!''
-'Ainult seda? Seda ma ei kuule esimest korda...'
Kihistab Jagaa.
'Kuidas sa, taimetark, ennast samblana tarepalkide vahel tunneks? Nagu kodus?'

Longivad Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš vend Vsevolodi juurest oma tare poole, kui äkitsi hakkab vihma kallama.
-'Needis ilma ka ära, kuradi vanamutt,' mõtleb Popovitš
-'Needis, raibe, jah,' mõtleb Ilja.

Vaatavad ringi, et kuhu varju minna. Leiavad tee ääres vedeleva Gorõnõtši.
-'Lõuad lahti, raisk!' karjub Popovitš, puhtast tigedusest maailmakorralduse vastu. Hirmsa kriginaga avanevadki lohe lõuad. Peidavad velled-kangelased ennast sinna vihmavarju.

-'Sul, raipel, oleks õlitamist vaja...millal neitsi verd viimati mekkisid?' Popovitš tunneb, nagu oleks hea nalja teinud ja itsitab omaette.
Kratsib Ilja kukalt nagu poleks eelnevat kuulnudki, ja masseerib tagumikku. 
-'Kuradi sitakott oleks võinud keele paremale poole hammaste peale panna, et pehmem istuda oleks...' Vaatab siis murelikult taeva poole.
-'Aga sitta sellest. On, reo, niigi palju kannatanud Dobrõnja käes.'
Patsutab Ilja lohe kolmanda rea neljandat hammast ja ohkab.
-'Mul rusikas enam ei tõuse kohe teda klohmima...  Mis sa arvad, Aljoša, kas ämber on lõpuks täis tilkunud selleks ajaks kui tareni jõuame?'



PS: võibolla ma kunagi täidan lüngad. Et kust sai siia juttu Baba Jagaa.  Mis sai vend Vsevolodist. Mida lubatud ILMAtaat asjast arvab. Miks Loll-Ivani sõrmeluu võiks oluline olla. Aga võibolla ei täida ka. Mis vahet seal on?

Kirill võidab

Lugesin just üle Kirill Jeskovi 'Viimase Sõrmusekandja'. Maailmakorraldus loksus paika. Otsustavalt ja lõplikult.

Iga täht Koraanis pidada sisaldama tuhat õnnistust. Iga sõna Piiblis on puhas tõde ja Jumala enda öeldud. Vägev. Jeskovi raamat...seal sisaldab iga täht vähemalt 2000 õnnistust ja iga sõna on parem kui puhas tõde. Kirill võidab.

Millega ma ei taha vähendada kummagi pühakirja väärtust. Iga enesest lugupidav inimene peaks nad läbi lugema, kui keegi veel üldse lugeda oskab. Parem kui mitu korda. Ega nad naljata maailmas nr 1 bestsellerid pole. Kuigi, noh, mõlema raamatu peategelased on mõnevõrra labiilse närvisüsteemiga ja pisut enesekesksed, kui pehmelt väljenduda. Ja laipu on lugematul hulgal. Aga mida sa ühelt hõimueetosest kokku pandud seiklusromaanist muud tahadki. Piibel on üsna jõhker (nõrganärvilistele ei soovitaks), Koraan veidi veniv, aga väärt lugemisvara siiski. Jeskov...on parem.

Allah & Jehoova vs Kirill: fight! ............. Kirill wins. Flawless victory!

Ah et miks ma Jeesust ei maini? Tahtmata kellegi usulisi tundeid solvata, ta oli lihtsalt nõrk. Suvaline hipi, tühine konkreetse riigikorra vastu mässaja, kelle seadusevastaseid tegusid läheks pikaks üles lugeda, sisuliselt Dmitri Klenski paar tuhat aastat varem. Mõttetu tüüp. Neid on olnud inimkonna algusest saadik ja on ka tänapäeval. Ma usun, et isegi Põhja-Koreas. Teda karistati antud ajastu ja režiimi poolt kehtestatud (meie mõistes küll mitte kõige humaansema) kriminaalkoodeksi järgi, ja kui minu käest küsida, siis õigustatult. Suvalise Volodja (eee...Jaani) me paneks ju vangi, eks, varguse, vara hävitamise, kuritegudele mahitamise jnejne paragrahvide alusel ja ei tunneks talle eriti kaasa. Aga Jeesusele miskipärast tunneme. Või kui ei tunne, siis sunnitakse tundma. See mind ärritabki. Fuck off.

Aga Kirill võidab. Ja see ongi oluline.